Brüsselisse tööle läinud euroametnike peredel seisab enamasti ees valik kahe halva vahel, mis mõlemad on toonud endaga kaasa terve hulga purunenud suhteid.
Euroametniku abikaasa: kodus passimine hävitas nii töö- kui isiklikud suhted
8. november 2010, 14:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui minna üksi ja jätta pere koju, siis ei maksa unistada pikaajaliselt toimivast telefoniabielust, mida garneerivad heal juhul kord kuus toimuvad koduvisiidid. Kui aga võtta pere kaasa, saab ühest selle liikmest vaat et automaatselt Brüsseli kodukana või mis veel hullem – kodukukk, kirjutab tänane Postimees.
Neli viiendikku Euroopa Parlamendis, Euroopa Komisjonis ja nõukogu sekretariaadis töötavast ligi 400 eestlasest on naised. Niisiis istuvad kaasa tulnud peredes tavaliselt kodus just mehed, sest tööd on Brüsselis väga raske leida juba ainuüksi keelebarjääri tõttu.
«Eestis oli mul perekond ja karjäär, sellest kõigest loobusin oma naise Brüsseli-töö kasuks,» kõneleb mees, kelle elu euroametniku kodukukena sügavasse auku kukutas.
Enne Brüsselisse minekut töötas kõrgharidusega mees keskastmejuhina. Kui ta Brüsselist tagasi tuli, võttis aga tükk aega, enne kui ta endale paar väikest tõlkeotsa leidis.
Seejärel tegutses ta lammutustöödel ja alles nüüd saab mees taas püsivat kontoripalka. «Alustasin uuesti mitte nullist, vaid miinusest, väga sügavast august,» räägib mees. «Masu tuli ka peale ja seda enam oli raske CVsse tekkinud tühikuga uut tööd leida.»
Postimees ei avalda mehe ega tema eksabikaasa nime, et kaitsta nende privaatsust. Mees kolis koos euroasutusse tööle läinud naisega Brüsselisse veel enne, kui Eesti ühines Euroopa Liiduga.
Areng ja mandumine
Pere võttis Brüsselisse kaasa ka lapse. «Naisel oli valida, kas otsida endale uus töö või minna Brüsselisse suure palga peale,» räägib mees. Esialgu nautis pere kõrge palgaga kaasnevat elatustaseme kasvu ja uut elukeskkonda, aga peagi hakkasid kaks inimest mehe sõnul lahku kasvama. «Mul oli küll elamisluba, aga tööluba ei olnud,» räägib ta. «Pealekauba on prantsuse ja flaami keelt täiesti selgeks saada väga raske.» Tööd on Brüsselis leida niikuinii raske.
Mingeid rahaprobleeme perel mõistagi polnud, häda oli sootuks muus. Probleemid hakkavad tekkima sellest, et üks pereliige areneb ja edeneb tööalaselt. «Konflikt seisneb selles, et algul kaasa kutsunud naine hakkab ühel hetkel mõista andma, et mida sa istud siin kodus,» räägib mees. «Samas on naine ise selle olukorra tekitanud.»
Mandumine ei ole mehe väitel pelgalt Brüsseli kodukukkedest meeste, vaid ka kodukanadest naiste häda. «Tean ka naisi, kes on seal alla käinud. Üks loobub teise nimel millestki ja selle loobumise hind on väga kõrge, aga ühel hetkel partner ei hinda seda enam.»
Mees tunnistab, et mitte millegi tegemine oli tema jaoks demoraliseeriv. «Mis sa ikka teed – istud kodus, libistad õlut… Lihtne allakäigutrepp. Lihtsalt ei ole midagi teha.»
Ta ärkas kell 7, sõi hommikust, viis lapse kooli ja sõitis koju tagasi. «Pärastlõunal sõitsin lapsele kooli järele. Õhtuti tegin sporti või suhtlesin teiste inimestega ja oligi kõik.»
Brüsselis on küll vähemalt tuhat eestlast, aga seltskond on ikkagi sedavõrd väike, et tekivad külaintriigid. «Sa ei saa valida endale meeldivaid inimesi – sulle on see väike seltskond ette antud ja intriigid olid kohutavad,» lisab mees. Nii käskiski naine ühel heal päeval, kui Brüsselis oli ühiselt elatud juba kuus aastat, mehel kohvrid pakkida ja astuma hakata.
Mees ei ole siiski kaugeltki kindel, kas see, kui naine oleks läinud Brüsselisse ja tema oleks jäänud Eestisse, oleks olnud pereelule parem. «Nägin seal Brüsselis küllalt ka neid mittetoimivaid kaugsuhteid,» räägib ta.
Küll aga arvab mees, et suhte oleks võinud päästa terve perega õigel ajal Brüsselist koju tagasi tulemine – mindi ju sinna algul tähtajalise lepingu alusel aastaks ajaks. Siin oli aga takistuseks juba kõrge palk ja elustandard. «Esiteks oleks temalgi olnud Eestisse tagasi tulles raske mingit tööd leida, rääkimata enam kui 100 000-kroonise netosissetulekuga võrreldavast palgast.»
Depressioon ja alkoholism
Mehe eksabikaasa ei soovi lahutuse põhjuseid pikemalt lahata. «Väliskeskkond võis mõningaid probleeme ehk teravamalt esile tuua, aga ei midagi enamat,» ütleb ta.
Naine on nõus, et tööalaste väljakutseteta meest võib olla raske austada. «Samas olen täheldanud, et probleeme ei tekita mitte töise hõivatuse puudumine, vaid sellega kaasnevad nähtused, nagu depressioon ja alkoholism.»
Naine lisab, et mitte iga koduse mehega pere ei kannata probleemide all, pigem võib Belgia eestlaste hulgast loetleda mitmeid edulugusid, kui ollakse elukorraldusega üsna rahul. «Samuti olen kõrvalt näinud, et need kodused mehed, kes soovivad töötada, on töö ka leidnud.»