«Mitterahuldavas paarisuhtes elavad inimesed ei vaja mitte anonüümset seksiseiklust, vaid abi ja toetust lähedussuhte loomiseks või selle taastamiseks,» märkis Tõniste.
Püüdlemine emotsionaalselt turvalise lähedussuhte loomise ja säilitamise poole on tema sõnul üks põhilisemaid inimlikke vajadusi. «Rahuldustpakkuv paarisuhe kaitseb stressi ja eluraskuste korral ning annab kindla kaitsekilbi nii füüsilise kui psüühilise haigestumise vastu. Mida kindlamini oleme seotud oma paarisuhtes, seda enam saame eristuda isiksusena teistest,» selgitas psühholoog-paariterapeut.
Kuid kahjuks kipub meie individualistlikus ja naudingutele orienteeritud kultuuriruumis tema sõnul kaduma minema teadmine, et olulisim, mida inimene oma elus vajab, on seotus teise inimesega. «Tähtsustame iseseisvust ega räägi eriti sellest, kuidas mõjub inimesele sellega kaasnev emotsionaalne üksindus,» märkis ta.
Kõrvalsuhted on Tõniste sõnul üheks levinud väljundiks, kuidas väljakannatamatu üksindustundega paarisuhtes toime tulla. Kuid isegi kui üheöösuhe või väike seksiseiklus pakub hetkelist unustust rasketest tunnetest, ei asenda see kunagi emotsionaalselt turvalist ja kindlatel alustel paarisuhet, mida vajame perekonnas elamiseks ja laste kasvatamiseks. «Parim, mida me oma lastele eluks kaasa saame anda, on samuti kogemus vanemate toimivast paarisuhtest.»
Tõniste märkis, et keegi meist pole sündinud heaks lapsevanemaks - selleks kasvatakse läbi oma kogemuse ja eksimuste. Täpselt samamoodi luuakse emotsionaalselt turvalist paarisuhet - koos kogedes, tülitsedes ja uuesti leppides. «Tähtis on vaid see, et pärast tüli või eriarvamust suudaksid partnerid taastada turvalise seotuse omavahel ehk nagu me lastele õpetame - leppida ja kallistada,» lisas ta.