Marko Reikop: omadega rabas

Marko Reikop. Foto: Liis Treimann

Ma eksisin rappa ära. Kuskil Kõrvemaal. Tegelikult üsna nõme minust, seal lookles üsna lai tee ja lisaks oli see korralikult tähistatud. Mõtlesin, et teen kenal pühapäeval väikese 5 km ringi kaunis looduses. 

Nii ei läinud. Kui ma olin juba poolteist tundi kerge sörkjooksu tempoga mööda metsa ringi traavinud ja ükski koht ei tundunud vähimalgi määral tuttav, hakkasin arvama, et olen õigelt teelt pisut kõrvale kaldunud. Metsa paigutatud sildid ei olnud ka eriti lohutavad: Ikla piiripunktini oli jäänud umbes 305 kilomeetrit ja oli täiesti selge, et Iklasse ma kindlasti jõuda ei taha. Loodus oli muidugi tõesti vaheldusrikas: palju kummalisi metsajärvi, mis on küll ilusad, aga ümbritsev on niivõrd vaikne, et imelik on olla; vahepeal on mäed, mis on nii kõrged, et ma leian ennast imestamas, kuidas nad sinna sattusid; siis raba, kus ei kasva ühtegi puud – kõik on roosat värvi hiiglaslik kanarbikuväli. On täiesti vaikne, tuult pole, ühtegi heli pole.