Viigimaa: naistel tekib kõrgvererõhktõbi sageli alles pärast 50. eluaastat

Margus Viigimaa. Foto: SCANPIX

Põhja-Eesti regionaalhaigla kardioloogiakeskuse juhataja Margus Viigimaa sõnul loodetakse sageli, et hüpertensiooni ehk kõrgevererõhktõve tekke ohtu ei ole, kui 50-aastaselt on veel vererõhk korras. Tegelikult on see aga väär, eriti naiste puhul, kellel kõrgvererõhktõbi tekib 50.–55. eluaasta vahel väga jõudsalt.
 

Kui oluline terviserisk on kõrgenenud vererõhk?

Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on vererõhu kõrgenemine inimkonna tähtsaim surmapõhjus. Kõrgvererõhktõve tüsistusteks on ajuinsult, südameinfarkt, südamepuudulikkus, neerukahjustus, aordi ja alajäsemete arterite lupjumine jne. Kõrgest vererõhust rääkimine on väga oluline. Selle põhjustatud risk tervisele on lihtsalt liiga suur, et selle ees pead liiva alla peita. Seda enam, et ise saab kurbade tagajärgede ärahoidmiseks väga palju ära teha.

Kui probleemsed eestlased vererõhu osas on? Miks?

Peaaegu igal teisel Eesti elani- kul on vererõhk kõrgenenud ehk üle 140/90 mm Hg. Teistes Euroopa riikides on hüpertoonikuid vähem (ca 40 protsenti) ja Ameerika Ühendriikides ainult ca 25 protsenti. Kindlasti on Eestis üheks hüpertensiooni põhjuseks pärilik eelsoodumus.

Samas on väga olulised meie liiga soolased ja rasvased toidud, vähene kehaline aktiivsus, ülekaalulisus, rohke alkoholi tarbimine ja suitsetamine ning psühhosotsiaalne stress.

Kuigi vererõhust on palju räägitud, tekib siiski segadus, et mis on normaalne rõhk, mis madal ja kustmaalt võib rõhku pidada kõrgeks…

Optimaalseks vererõhuks on 120/80 mm Hg. Kõrgenenuks peetakse vererõhku, mis ületab 130/85 mm Hg, sest alates sellest tasemest suureneb risk eriti järsult. Kõrgvererõhktõbe saab diagnoosida, kui vererõhk ületab püsivalt 140/90 mm Hg. See haigus hakkab tavaliselt tekkima 30ndates eluaastates ning kujuneb välja aeglaselt, umbes 15-20 aastaga.

50ndates on hüpertoonikute ülemine vererõhk jõudnud sageli 160–180 ja alumine 100–110 juurde. Enamasti hakkavad alles siis ilmnema kaebused. Varem võib inimene tunda end näi- liselt suhteliselt hästi. Kaasneda võib küll kiirem väsimine ja süda- me ülekoormus, kuid seda ei pruugita märgata, sest organism pole veel üleliia kulunud ja kompenseerib vajakajäämised ise.

Millal tuleb oma vererõhku mõõtma hakata – kas seda peaks tegema profülaktiliselt või siiski vaid teatud tervise- probleemide esinemisel?

Vererõhk on sedavõrd oluline ja samas lihtsasti määratav parameeter, et seda peavad teadma kõik inimesed.

Vererõhumääramistega alustatakse juba lapseeas ja see kestab regulaarselt läbi terve elu. Viimastel aastatel on Eestis üha suuremal hulgal 20–30ndates eluaastates inimestel tööstressist tingituna hakanud vererõhk tõusma. Haigus, mis oleks ehk aastakümneid hiljem ilmnenud, annab endast märku juba varakult. Need noored peaks kindlasti pidama nõu arstiga.

Sel perioodil, mil veresooned pole kõrgenenud vererõhuga ära harjunud, saab veel protsessi küllaltki edukalt peatada. Kui rõhk on kaua kõrge olnud, saab haigust riskide vähendamiseks raviga küll ohjata, aga enam ei saa täielikult taastada südame-veresoonkonna normaalset toimimist.

Kui paljud inimesed teavad oma kõrgenenud vererõhust, paljud ravivad seda ja kui edukas on hüpertensiooni ravi tänapäeval?

Aastakümneid on hüperten- sioonis kehtinud «poolte reegel». See tähendab, et ainult pooled hü- pertoonikutest teavad oma kõrgenenud rõhust. Neist omakorda pooled ravivad seda ja ravitutest ainult pooled saavad vererõhu kontrolli alla (vähem kui 140/90 mm Hg).

Euroopas on viimastel andmetel teadlikkus vererõhust ca 60 protsenti ja vererõhk saadakse kontrolli alla vaatamata tõhustunud ravile ainult ca 30 protsendil ravitutest. Madal vererõhu ohjamine on tingitud ka elanikkonna vananemisest ja suhkruhaiguse levimuse tõusust.

Kuidas on lood vererõhuhaiguse raviga eestis?

Eestis on vererõhuravi muutunud oluliselt tõhusamaks ja eesmärgipärasemaks. Meie käsutuses on tunduvalt tänapäevasemad vererõhuravimid kui veel 15 aastat tagasi, mil loodi Eesti Hüpertensiooni Ühing.

Ravimite kasutamise maht on selle ajaga tõusnud umbes neli korda, vererõhuravimeid võtab pidevalt üle 200 000 inimese. Me oleme jõudnud ravimikasutuse osas järele sellistele riikidele nagu Soome ja Rootsi. Tänapäevased ravimid on ohutumad, neil on märgatavalt vähem kõrvaltoimeid.

Ravimitega on meil suhteliselt hästi, aga probleemiks on inimeste omavastutus tervise ees. Veel ei teadvustata endale piisavalt, et iga inimene saab enda tervise jaoks palju head teha. Sageli on haige omapoolne panus võrreldav ravimite toimega. Liiga sageli esineb olukord, mil patsiendid rohtu on nõus võtma, aga eluviisi pole suutelised muutma.

Kui pea valutab, võtab inimene peavalurohtu, kui on nohuköha, ravitakse nädal-kaks sümptomeid – kas vererõhuprobleemide korral kehtib sama raviskeem?

Kahjuks on kõrgvererõhktõbi haigus, mida me vaatamata arstiteaduse edusammudele ei oska veel terveks ravida. Aga me oskame seda tänapäevaste ravimitega edukalt langetada ja normis hoida. Seega peab hüpertoonik võtma ravimeid iga päev. Ainult regulaarne ravi tagab tüsistuste ärahoidmise.

Mis on ebaregulaarse ravi põhjused?

Kahjuks on endiselt levinud mõtteviis, et kui ravimitega on vererõhk normaliseerunud, võib teha ravipause. Mõõdan hommikul vererõhu ja kui see on normis, rohtu ei võta. Ka kõige pikatoimelisemate ravimite toime ei kesta üle ööpäeva ja seega tekib nn tagasipõrkeefekt, mil vererõhk taas oluliselt tõuseb.

Vererõhu langusega esialgu kaasnev pearinglus, ebamugavustunne ja teised kõrvaltoimed on samuti põhjused, miks ravi katkestatakse. Peaks julgelt arstiga nõu pidama ja vajadusel ravimeid muutma. Üheks oluliseks vererõhuravimitest tingitud kõrvaltoimeks võivad olla seksuaalelu häired. Kindlasti peaks sellest arstile rääkima, sest on uuema põlvkonna ravimeid, millel see kõrvaltoime puudub.

Milliseid müüte vererõhuga seoses ja miks rahva hulgas ringi liigub?

Üheks müüdiks on, et kõrge vererõhk ja sellega kaasnevad «härja veri» ja «pulli süda» on organismi eripära. Või isegi reipa meele ja hea töövõime tagatis.

See on sügavalt ekslik arvamus, sest kõrgvererõhktõbi on lisakoormaks südamele ja kahjustab veresooni, aju ning neere. Sageli arvatakse ka, et hüpertensioon on vananemisega seotud normaalne nähtus. See ei ole tegelikult normaalne. Vananedes tõuseb vererõhk ainult arenenud riikides seoses ebatervisliku eluviisi ja arterite lupjumisega.

Levinud müüdi alusel ei ole hüpertooniatõbi ennetatav, kui see on geenides. Soolatarbimise vähendamine, regulaarne tervisetreening, alkoholitarbimise minimeerimine, mittesuitsetamine ja teised elustiili muutused võimal- davad vererõhuhaiguse teket ennetada või vähemalt aastaid või isegi aastakümneid edasi lükata.

Loodetakse ka, et hüpertensiooni tekke ohtu ei ole, kui 50-aastaselt on veel vererõhk korras. See on väär, eriti naiste puhul, kellel kõrgvererõhktõbi tekib 50–55 eluaasta vahel väga jõudsalt. Seega peab tervislikke eluviise hüpertensiooni ja südamehaiguste ennetamiseks jätkama kogu eluaja jooksul.