/nginx/o/2015/10/27/4637225t1hb07f.jpg)
Mõista-mõista, millega tegu: elukaaslase surma eest saab 100 punkti, vangi sattumine annab 63, abiellumine 50, magamisharjumuste muutus aga 16 punkti... Lisaks saab punkte veel mitmekümne asja eest. Need kõik peaks kokku liitma ja siis see arv peaks meile midagi ütlema. Nii, kes arvas ära?
/nginx/o/2015/10/02/4551169t1h454f.jpg)
Psühholoogiateadlik lugeja ilmselt taipas, et tegemist on ühe levinuma viisiga hinnata elu stressirohkust – neid sündmuste nimekirju on natuke erinevaid, aga põhimõte on üks. Arvutad punktid kokku ja siis saad aru, kui pingeline su elu parasjagu on. Et stress kaasneb ka rõõmsate sündmustega, on küllap isiklikust kogemusest teada kõigile, kes on kas pulmi pidanud, lapse, suure lotovõidu või põneva töökoha saanud.
Mõni võib nüüd küsida, et mida see ikka aitab, kui ma teada saan, et üks stress ajab teist taga – kui mitte praegu, siis varsti midagi ikka juhtub?
Vastus on aga lihtne – on palju stressiallikaid, mida me saame ette ennustada ja siis nendeks ka paremini valmis olla. Saame nendeks ette valmistada ka oma lapsi. Tõsi, vangisattumist, haigusi ja ülemusega tekkivaid jamasid prognoosida on vist keeruline. Kaaslase leidmine ja kokkukolimine, töökoha saamine ja vahetus, laste sünd, vanematekodust lahkumine, vanavanemarolli asumine on aga asjad, mis suure tõenäosusega paljude elus ühel või teisel ajahetkel juhtuvad. Muutustest ei pääse, muutused käivad elu juurde.
Mida rohkem muutusi korraga elus ette tuleb, seda suurem on väljakutse ja seda rohkem vajame oskust ümber harjuda. Inimesed ja pered tulevad aga elumuutustega toime erinevalt. Mõne pere võib rööpast välja viia hamstri võtmine majja – teised toimetavad rõõmsalt mitme eri liigist lemmikuga ja suure taluga veel peale selle. Paljudes peredes käib laste iseseisvumine nii, et säilivad head suhted nii laste ja vanemate kui ka vanemate endi vahel. Osadel peredel on aga raskem leppida laste suurekssaamisega – kogu elu on laste ümber käinud ja vanemad ei tea üldse, kuidas tühjas majas nüüd korraga kahekesi olla.
Kui mõte muutusest on hirmutav
Päris kehvasti on lood siis, kui muutusi elus kardetakse. Töökoht on rõõmutu ja töökeskkond masendav, aga uut tööd ei julgeta vastu võtta, kuna pelgalt mõte muutusest tundub hirmutav. On ka peresid, kus vanemad teevad lausa meeleheitlikke pingutusi, et suureks sirgunud lapsi ikka enda küljes hoida – vahel võivad sellised olukorrad viia kahjuks ka psüühikahäireni.
Valmistuda olulisteks muutusteks võib praktiliselt: mõni hakkab lapse välismaale kooli saatmiseks kohe pärast võsukese sündi raha koguma, pulmi plaanitakse teinekord terve aasta või kauemgi. Palju olulisem on aga üldisem vaimne valmisolek muutustega arvestada ja natuke ette mõelda. Siis leiame võimaluse sättida asju nii, et väga mitmeid stressirohkeid tegemisi korraga plaani ei võta. Kui on näiteks teada, et ema saab uue vastutusrikka töökoha ja üks laps alustab kooliteed, siis võibolla võiks kolimise ja kõige väiksemale pereliikmele potilkäimise õpetamise natuke teisele ajale jätta.
Armumist ette planeerida on keerulisevõitu, ent päris esimese kooselu alguse kokkulangemine kriitilise eksamisessiooniga on paras väljakutse. Kui vastsed lapsevanemad on kursis, et enda vajaduste ja paarisuhte unustamine maksab hiljem väga kurjalt kätte, siis oskavad nad tita kõrvalt ka endile aega planeerida.
Kui aga inimesel on teada, et suured elumuutused on tema jaoks hirmutav ja raske teema – olgu siis põhjuseks tundlik iseloom või kogemus enda päritoluperest –, siis võib ju spetsialisti juurest nõu küsida. Hambaarstil soovitatakse kontrollis käia ka siis, kui midagi suus lausa ei valuta ja pulssi jälgitakse trenni tehes ammu enne seda, kui tervis ohtu sattub – vaimsegi tervise peale võiks mõelda enne, kui tekib tarvidus näiteks kohanemishäire diagnoosi välja panna. Kes teab, võibolla pole diagnoosi üldse vaja ja õpime elumuutustes nägema hoopis põnevaid väljakutseid?
/nginx/o/2015/08/10/4366145t1h8438.jpg)