Perefoorumis jagab oma suurt murekoormat naine, kes oli enda teadmata rase ja jäi lapsest ilma. Kuna šokk oli nii suur, otsustas ta seda kõigi eest varjata.
Naise mure: kaotasin lapse, aga mehele sellest ei rääkinudki
16. oktoober 2015, 11:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Umbes pool aastat tagasi sain ma tõelise šoki. Olin umbes kaks aastat tagasi väga palju juurde võtnud. Hakkasin trennis käima ja peale seda jäid päevad kaheks kuuks ära. Käisin arstil, aga midagi viga polnud. Arst arvas, et see oli liigsest pingutamisest, siis aga hakkasin juurde võtma. Sõin muidugi sel ajal päris korralikult, sest olin masenduses… Hakkasin ka just sel ajal uuesti pille võtma ja päevad käisid edasi.
Mispärast ei osanud oma suure kaalu tõttu midagi kahtlustada, kõht oli nagu ikka paksukestel. Ka mees ei osanud midagi kahtlustada, ega keegi teine. Tegelikult tagant järgi mõeldes - ega kõht kõige hullem ei olnudki, imelik isegi.
Ma usun, et kõik on millekski hea ja eks pidi nii minema, aga raske ikka. Igal juhul läks nii, et mul tekkisid valud ja ma ise arvasin, et põhjuseks on jälle neerud, sest mul on olnud mitmeid kordi neerupõletik. Siis üks päev oligi hetk, mil pidin kiirabi kutsuma ja selgus, et mul oli olnud laps, kes suri.
Ma ei rääkinud sellest ei mehele ega mitte kellelegi teisele. Ütlesin kõigile, et olin neerupõletikuga haiglas. Aga väga raske on, ma ei tea, mis oleks õige. Õigem tundub mulle mitte rääkida, sest milleks ma rikun selle teadmisega oma mehe elu… Endalgi on nii raske. Samas ma tunnen end nii üksi, ei taha ka perest kellelegi rääkida, sest nendega ma ei saa nii hästi läbi.
Iseenesest on kõik praegu peale seda haiglasolekut hästi läinud, aga… tõesti raske on.
Kindlasti tuleb siit negatiivset tagasisidet, aga ma tõesti ei teadnud, et rase olin. Mul olid päevad ja kõht ilmselt ei arenenud täiesti välja, sest see ei olnud sellise raseda kõhu kujuga.
Mul on nii suur süütunne ja mul on viimasel ajal nii palju veel lisaks halvasti läinud, et ma juba usun igasugustesse üleloomulikesse jõududesse. Viimane kord kui emaga rääkisin, siis ta mainis, et näeb unes pidevalt võõrast last. Mida teha ja kellele rääkida?