Laps peaks saama rääkida oma sotsiaalmeedia soovidest ja plaanidest, neid põhjendada, ja lapsevanem peaks saama rääkida enda hirmudest. Usaldus annab lapsele kindluse, et ta saab vanemalt abi – ka siis, kui ta saab ise mingi lollusega hakkama ja haiget. Usaldus võimaldab lapsele rahulikult ja sõbralikult selgitada, et vanemal peaks olema ülevaade sellest, mis lapse sotsiaalmeediaelus toimub ja millised piirid peaksid saama paika.
Turvalisuse huvides võiks olla kokkulepe, et uusi fotosid, videoid ja sõpru ei lisata ilma vanema loata. Koos tuleks üle vaadata privaatsussätted ning õpetada last neid arukalt kasutama. Väga selgelt tuleks sõnastada, et isiklikku infot avalikult ei jagata – kui kellelgi on mõistlikul põhjusel vaja teada saada teie pere aadressi, telefoninumbreid, plaane vaba aja veetmiseks või ka pereliikmete sissetulekut, siis on ju alati võimalik seda isiklikult küsida. Kui on ilmunud digiteemalisi kirjatükke – olgu siis võrgus või paberil – võiks neidki koos analüüsida. Hiljuti raamatupoodidesse jõudnud Ilmar Tomuski «Digipöörane kool» on näiteks tore humoorikas raamat, mida võib juba algklassilastega koos lugeda ja jutuks võtta.
Tegelikult pakub sotsiaalmeedia teema päevakorda tõusmine peres võimalust rääkida lapsega paljudest elus olulistest asjadest. Mida üldse tähendavad sõprus ja muud suhted? Mis kaasneb suhete avalikukstegemisega – olgu siis sotsiaalmeedias või mujal? Kas täiskasvanutele ja lastele peaksid olema erinevad reeglid? Mulje- ja mainekujundus ja kuidas see käib. Mis infot meie kohta saadab teistele üks või teine pilt, tekst, sõbralist?
Üks sotsiaalmeedia reegel, mida aga lastele ja suurtele vist küll iga päev korrutada tuleks, on: ära tee internetis seda, mida tavaelus sobivaks ei pea.
