/nginx/o/2010/11/03/459606t1haec8.jpg)
Viktoria Korpan kirjutas laupäevases Postimehes ühes Eesti väikelinnas asuvas hooldekodus elavast üksikust vanaprouast, kelle tänaseks surnud abikaasa laps ja lapselaps tema eest hoolt ei kanna.
Avalda arvamust: kes peaks hoolitsema vanurite eest?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi vanaproua on oma lahkunud abikaasa lapse ja lapselapse heaks varem palju teinud, ei ole vana ja haiget inimest enam kellelegi vaja, kirjutas Korpan.
Mainitet proua kirjeldas hooldekodu olusid ja tema jutust saime teada, et tubades valitseb hirmus hais, toit ei kõlba süüa, mitte keegi ei naera ning isegi värskeid lehti ei pakuta lugeda. See on karm reaalsus, millega seisavad silmitsi paljud üksi jäetud vanurid.
Mida arvad Sina, kallis lugeja: kes peaks vanurite eest hoolt kandma ja kuidas? Kas antud juhul on tegemist riigi või hoopiski inimeste endi tegematajätmisega?
Miks ei hooli me oma lähedastest enam piisavalt, kui nad meie jaoks teatud mõttes ehk koormaks muutuvad?
Kuidas hoolitsed Sina oma eakate lähedaste eest, kuidas Sinu sõbrad ja tuttavad? Kuidas eelistad ise veeta oma vanaduspõlve, kui ei saa enam üksi hakkama?