Dagmar Lamp: no lõpetage ära siis see pull!

Foto: Aldo Luud / Õhtuleht

Blogija Mallukas võttis kätte ja pöördus juristiga Perekooli foorumi poole. Seda lihtsa ja täiesti mõistetava palvega eemaldada foorumist teda halvustavad ja mõnitavad kommentaarid. Ja see läks tal õnneks – mille üle mul on ainult hea meel, sest ma ei tea ühtki teist, kes oleks pidanud selles väidetavalt peresõbralikus foorumis nii palju laussõimu taluma. Isegi mind pole seal nii palju materdatud.

Aga, tõsi, minu blogimise kuldaegadest on ka omajagu aega möödas, samas ei lähe mul iialgi meelest ära esimene kord, kui Perekooli foorumis anonüümsete kägude hammaste vahele jäin. Mu esimene abielu oli just lõppenud ning kuna see oli kaasa toonud mõningast meediatähelepanu, tundsid ilmselt kommentaatorid, et minu eraelu lahkamine foorumis on igati õigustatud. Ma lugesin neid sissekandeid, nutsin, ma olin täiesti šokis. Jah, sinna «lekkis» infot, mida andsid tõenäoliselt inimesed, kes mind tundsid (ja mind ka reaalelus ei sallinud, arvestades informatsiooni negatiivset kallutatust), aga palju oli seal ka «teadjaid», kes spekuleerisid, asju välja mõtlesid ja kelle jutu põhjalt võis järeldada, et neil oli ainult üks eesmärk: mulle võimalikult palju haiget teha.

Sellepärast olen ma ilmselt tänagi ülitundlik igasuguste teemade suhtes, mis puudutavad vihakõnet kasvõi kaudselt. Ma olen ise olnud selles anonüümsete lahmijate peksupoisi rollis ja uskuge, see oli kohutavalt rõve ja vastik. Muidugi, ma olen jalgu jäänud ka näo ja nimega vihakõnelejatele, aga see pole võrreldavgi anonüümse jamaga, mida suudavad nimetud kommentaatorid produtseerida. Anonüümsus annab toreda kaitsekeebi, see muudab kandja nähtamatuks ning oma sõnade eest ei tulegi justkui vastutada.

Sageli öeldakse mulle siinkohal midagi stiilis «sõnavabadus tähendab, et tuleb austada ka teiste inimeste vabadust rääkida, mida sülg suhu toob». Tavaliselt laiutan ma selle peale käsi. Ma ei saa sellest loogikast aru: mis maailmas on normaalne taluda seda, et sind pidevalt ja valimatult sõimatakse? Mina ju ei käi ringi ja ei otsi viise, kuidas anonüümselt teiste inimeste elu võimalikult raskeks teha. Minu meelest on arenenud ühiskonna üks näitajaid see, MIDA me täpselt suudame sõnavabadusega peale hakata. Ja anonüümne lahmimine pole kohe kindlasti osa sellest.

Selleks ei pea olema zen-meister, budist või uskuma inglitesse, et aru saada: negatiivsust tunnetad sa sellest hoolimata, kas see lendab sulle otse näkku või leegitseb vaikselt kuskil netiavarustes, mitte otse su silma all.

Mul on tohutult hea meel, et Mallu lõpuks midagi ette võttis, aga kui ma lugesin ta blogikommentaare, vajus mul suu jälle lahti. On inimesi, kes tõsimeeli arvavad, et parim nõuanne sellises olukorras on «ignoreerida ja mitte südamesse võtta». See võib teoorias olla hea nõuanne, aga seda saab öelda ainult inimene, kes pole kunagi olnud samas olukorras. Inimesed, kes on piisavalt õnnelikud, et nende tegevus ei tõmba tähelepanu ning ei põhjusta Perekooli-laadsetes foorumites pidevalt anonüümseid ja lahmivaid arutelusid, ei saagi mõista, millise raskusega on koorem, mis lasub selle inimese õlgadel, kes teab: kuskil on terve hunnik inimesi, kes tegelevad aktiivselt sinu vihkamisega. Selleks ei pea olema zen-meister, budist või uskuma inglitesse, et aru saada: negatiivsust tunnetad sa sellest hoolimata, kas see lendab sulle otse näkku või leegitseb vaikselt kuskil netiavarustes, mitte otse su silma all.

Ja just sellepärast ma ei väsigi kordamast: olge inimesed, päriselt. Kui raske on püüda elada selle ühe õpetuse järgi – mitte teha teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks? Vahel vaatan ma ringi ja see tundub mõnele inimesele olevat täiesti võimatu ülesanne.

Nii et kordan Mallu sõnu: lõpetame ära selle pulli! Jah, vahel me kõik teeme lollusi ja käitume halvasti, aga sellisel juhul on võimalik reageerida inimese kombel, mitte lennata foorumisse ja kukkuda vihaselt lahmima.