Täna valitud aasta vanaema Ilvi Roostar peab kõige olulisemaks lastelastele õpetada, et vanemaid inimesi tuleb väga austada, samas kui aasta vanaisa Tõnis Ülemaantee elutarkuseks on perega koos aega veeta ja alati rõõmsaks jääda.
Aasta vanaema ja vanaisa õpetavad austust ja rõõmu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimese aasta vanaema tiitli pälvinud Roostarit iseloomustavad pere ja sõbrad kui elurõõmsat, südamlikku ja abivalmit prouat, keda saatus küll hellitanud pole, kuid kes on säilitanud enda elurõõmu ja väärib imetlust.
Roostar käib Tartu pensionäride koondise Kodukotus võimlemisklubis ja segaansamblis ning varasema õpetajana osaleb nüüd seeniorõpetajate ringi töös. Auväärse tunnustuse pälvimise põhjuseks peabki daam enda aktiivset tegevust Kodukotuses.
Samuti leidis tunnustatud vanaema, et tiitli pälvimisel mängisid ilmselt rolli ka tublideks täiskasvanuteks kasvanud lapselapsed või nagu daam ise rõõmsalt märkis: «Ei ole keegi kusagile ula peale läinud.»
Lapsi on aasta vanaemal kaks ning poeg paraku manala teele läinud, kuid lapselapsi lausa viis, kellest kõige noorem on 17-aastane. Koos perega on Roostar väga paljusid abistatanud, toeks olnud pojalastele ja lastelastelaste.
Vanaema tarkuseterad ja mure
Kõige tähtsamaks pidas Roostar lastelastele õpetada, et vanemaid inimesi peab väga austama: «Neid tuleb aidata ja usaldada nii palju kui vähegi võimalik, siis on meil vastastikku hea olla.»
Vanaema nentis, et lapselastele on praeguseks jagada jäänud enamasti vaid muret, kuna kokku saamiseks jääb kiire elutempo juures vähe aega. «Vahepeal nad ikka ütlevad, et aitab vanaema sekkumisest - mis sa ikka muretsed ja ole rahulik.»
Kõige nooremat lapselast on võimalik vanaema enda sõnul veel nii palju õpetada, kui ligi lastakse. Roostari sõnul on lastega ikka see probleem, et väga muretseda nende pärast ei saagi. «Aga meie ikka muretseme. Nii see elu läheb.»
Tunnustuse eest oli Roostar väga tänulik, kuid arvas, et vaevalt selle tõttu palju muutub. Ehk jagatakse talle varasemast vaid veidi rohkem tähelepanu: «Võibolla lapselapsed panevad rohkem tähele ja vaatavad, et ikka vanaema on väärt midagi,» tähendas daam.
Väärika vanaisa tagasihoidlikkus ja rõõm
Auväärse aasta vanaisa tiitli pälvis Kõrgessaare vallavalitsuse hoolekandetöötaja Tõnis Ülemaantee, keda valla sotsiaaltöötajad hindavad kui igati lahket, vastutulelikku, humoorikat ja abivalmis inimest.
Olenemata aktiivselt külaseltsis, Lauka päevakeskuses ja Reigi koguduse juhatuses osalemisest, jäi vanaisa tunnustust kommenteerides tagasihoidlikuks ning leidis muheledes, et tiitli pälvis ta vaid tänu vallanaiste kirjaoskusele, kes mehe tunnustusele esitasid.
Ülemaanteel on lapselapsi koos kasulastega tervelt viis, kes kõik alles üsna väiksed on. Vanaisa töö on tema sõnul lihtne: «Tuleb olla nii nagu on.»
Kuigi aasta vanaisa lapselapsed on temast enamasti kaugel, kohtutakse nii, kuidas aega leidub - sünnipäevadel ja jõuludel kindlasti. Aastalõppudel tõmbab härra lasteaedades, koolis ja kodus ka jõuluvanakostüümi selga.
Suuri traditsioone Ülemaante sõnul neil perega küll pole, kuid olulisem on positiivsus: «Lihtsalt oleme koos ja oleme rõõmsad – see on kõige tähtsam!»