/nginx/o/2010/11/02/458795t1h4f56.jpg)
Glamuurist, moest, trendidest ja disaineristest räägitakse palju. Kuid vähesed mõtlevad selle peale, et moedisainer on tegelikult sama palju ettevõtja, kui pagar, autoremondilukksepp või reklaamibüroo omanik. Helen Unt loomemajandusportaalist looveesti.ee küsis noorelt moeloojalt Liina Steinilt (24), kuidas tema jõudis moedisaini ja ettevõtluseni.
Barbiest Rapuntslini
Juba väikese tüdrukuna Jõgeval elades jälgis Liina huviga õmblejast vanaema tegemisi. Esimesed modellid olid Barbie-nukud, kuid õige pea meisterdas Liina juba iseendale kaltsukate kraamist meelepäraseid rõivaid. «Ma arvan, et koolis teadsid kõik mind just eripärase riietumisstiili järgi,» naerab Liina.
Liinal on õnn kuuluda nende inimeste hulka, kes juba varakult selgelt ära tunnevad, kelleks nad saada tahavad. Juba 16-aastaselt valmisid Liinal esimesed rõivakollektsioonid, mille valmistamist ta väga tõsiselt võttis. «Teadsin, et läbilöömiseks pean liikuma Tallinnasse. Olen väga põhjalik –tahtsin olla ettevalmistunud ja kasutada kõiki kogemusi ja võimalusi, mis elu mulle annab.»
Elu oli Liina suhtes vastutulelik- tema tööd märgati ja huvi eripäraste rõivaste vastu kasvas. Täna on tema silmapaistvamate tööde hulgas lavakostüüm Kerli Kõivule, Eesti laulu konkursi kleidid Lenna Kuurmaale ja Piret Järvisele. Hiljuti võis Liina käekirja näha saates «Tantsud ähtedega» Zenja Fokini ja Aleksandra Žeregelja seljas.
Käänuline tee ettevõtluseni
«Aastaid tegin riideid pigem hobi korras ja tuttavatele, kuid ajaga kasvasid tellimuste mahud nii suureks, et pidin tahes-tahtmata majandusvõõra inimesena ettevõtte loomisele mõtlema,» märgib Liina.
Esimese käiguna proovis ta saada suvel registreeritud firmale alustava ettevõtte toetust, kuid EAS suunas ta hoopis Tallinna Loomeinkubaatorisse kursustele. Praegu on Liina kaks kuud olnud eelinkubatsiooni programmis, kus kursuse lõpus tuleb kaitsta äriplaan, millele järgneb kaks aastat inkubatsiooniaega; samuti rendib ta koha peal stuudiopinda.
«Siin info liigub ja inimesed töötavad selleks, et mind ja teisi alustavaid ettevõtjaid aidata. Mul on oma nõustaja, kelle poole võin alati pöörduda ja kes mind alati õige inimese juurde suunab. Olen saanud väärtuslikke kontakte ja olulisi teadmisi majandusest, turundusest, juurast. Näiteks soovitati mul taotleda praktikandi juhendaja toetust, mille saamise üle on mul eriti hea meel, sest temast on ka väga palju abi,» rõõmustab Liina.
Kus tulevad ostjad?
Liina ettevõtmise esimesed viljad tulid suusõnalisest turundusest. «Pärast Eesti laulu suurenes kleiditellimuste arv meeletult - jõuluks tegin näiteks ligi 100 kleiti. Mida suuremaks ettevõtmine kasvab, seda rohkem tuleb turundust ja müüki süstematiseerida. Mul on näiteks head partnerid ilusalongide seas, samuti teen koostööd Expressions`i ehetepoega, kelle praakehted ma oma töös ära kasutan - seega natuke taaskasutust ka.»
Novembris jõuab Liina toodang ka traditsioonilise poe lettidele Pepe Jeansi rõivapoes Viru keskuses. «Plaanin turundusele rohkem rõhku panna – kohe valmib uus koduleht, ning kavatsen ka erinevaid ettevõtluse taotlusvõimalusi ära kasutada, sest mu suurim unistus on muuta oma toodang tuntuks ka väljaspool Eestit.»
Eristumine ja ausus
Liina peab oma edu võtmeks eelkõige teistest eristumist: «Tegelen ise ka kangastele siiditrüki loomisega, mis annab minu toodetud riietele kohe oma näo. Samuti olen õnnelik, et õppisin Tehnika Kõrgkoolis just tehnilist disaini, sest see annab täna mulle ka kvaliteedieelise lõigete valmistamisel, tehnoloogia välja töötamisel ning õmblemisel.»
Liina rõhutab, et kliendi südame võitmisel mängib rolli ka stilistikanõu: «Tuleb ausalt kliendile öelda, kui lõige talle ei istu ning soovitada mudeleid, mis kandjale paremini sobivad. Lihtsalt müügitehingu jaoks halvasti istuvat eset tagant kiites ei rõõmusta tehing kumbagi.»
Edukuse kohta on Liinal selge seisukoht: «Hakkaja tuleb olla! Mitu korda olen mõelnud, kui lihtne oleks olla palgatöötaja, kuid kas see ka sisemist rahulolu pakuks? Inimene, kellel pealehakkamist on, leiab alati lahenduse.»