Käsil on valulik lahkuminek ning kõige selle keskel on lapsed. Isa ei taha maksta elatist või ei taha ema lapsi isale enam näidata... Keerulised juhtumid, millega kahjuks nii paljud meist kokku peavad puutuma. Mida teha, kust saada abi?
Kai Härmand, kes kinnitati värskelt taas justiitsministeeriumi õiguspoliitika asekantsleriks, on endine tsiviilkohtunik. Oma karjääri jooksul on ta kohtusaalis näinud palju erinevaid vaidlusi. «Kõige rohkem pöördutakse kohtusse ikka elatise nõudmiseks ja olukorras, kus lahku läinud vanemad ei jõua omavahel kokkuleppele lapse hooldusõiguse küsimustes – kus laps elama hakkab, millises koolis ta käima peab, kuidas lahus elava vanemaga suhelda saab,» räägib Härmand. «Kohtusüsteem ongi loodud inimestevaheliste konfliktide lahendamiseks. Ei tasu mõelda, et minu mure on liiga väike, et sellega kohtunikku tüüdata. Vastupidi!» julgustab praegune asekantsler. «Kohtu abil oma probleemide lahendamine on arenenud ühiskonnale omane ja seda ei tule häbeneda. Konflikt on alati kahepoolne ja kui inimesed tunnevad, et ei saa ise selle lahendamisega hakkama, tuleb pöörduda spetsialisti poole.»
Härmand lisab, et kindlasti on hea, kui enne proovitakse ka pehmemaid mooduseid, mis jäävad kohtuseintest väljapoole, näiteks perelepitust, või on appi kutsutud kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja. Konfliktid tuleb ära lahendada, seda ennekõike laste nimel! «Vinduvad konfliktid muserdavad last oluliselt rohkem,» tõdeb Härmand. «Samas tuleb mõista, et kohtul ei ole imerohtu kaklevate vanemate lepitamiseks. Konkreetsele perele sobivaima lahenduseni jõuavad vanemad ikka eelkõige ise, kohtunikult saab siinkohal pigem tuge.»
«Kohtusse pöördumine ei ole häbiasi. Vastupidi, vastutustundlik täiskasvanu otsib oma konfliktidele lahendusi, isegi, kui need ei tule kergelt!»
Seega ei tasu oodata, et kohtunik viibutab võlukepikest ja kõik saab maagiliselt korda. Kohtus võidakse näiteks määrata, kuidas laps ja vanem omavahel suhtlema peavad, aga selle määruse täitmine on ikkagi vanemate õlul. «Õnneks on lootusetuid juhtumeid väga vähe ja väga paljud kohtuasjad lõppevad kompromissiga,» lohutab endine kohtunik. «Vanemad saavad aru, et lapse huvides on nende omavaheline normaalne läbisaamine.»
Tülid peavad saama lahenduse
Kui vanematevaheline tüli on muutunud suureks ja väljakannatamatuks, soovitabki Härmand kõigepealt proovida konflikt lahendada kohtuväliselt. «Tihti võivad abiks olla kas ühised sõbrad, vanavanemad või ka sotsiaaltöötajad,» annab ta nõu. «Vanem peaks ju lähtuma esmalt lapse huvist. Lapsele on kõige parem, kui ta saab suhelda mõlema vanemaga ja säilitab lähedase suhte ka teiste sugulastega.»
«Tihti räägitakse sellest, et inimesed elavad laste pärast koos. Samamoodi võib öelda, et lahku minnes saagu vanemad omavahelistest konfliktidest laste pärast üle,» annab Härmand mõtteainest kõigile tülitsevatele vanematele. «Kui aga kohtuväliselt ei ole võimalik kuidagi seda probleemi lahendada, siis tuleb pöörduda lapse elukohajärgsesse kohtusse.» Seda just seetõttu, et lapsi puudutavates vaidlustes seatakse esikohale lapse huvid ja seda ka kohtualluvuse osas. Lapse elukohajärgses kohtus on kergem kutsuda kohtusse tunnistajaid, kes lapsega iga päev tegelevad, näiteks õpetajad. Samuti on kohtul kohustus lapse arvamus ära kuulata ning ka seda on lapse jaoks kõige kergem teha kohtul, mis asub tema kodu lähedal.
Kui juba kohtutee on jalge alla võetud, tasub end ka vaimselt ette valmistada. «Tuleb arvestada sellega, et kohtuniku ülesanne on lahendada konflikt lapsele kõige soodsamal viisil, mitte nii, nagu vanematele kõige parem on,» rõhutab Kai Härmand. «Kohtuniku ülesanne on lahendada konflikt võimalusel nii, et see uuesti enam ei tekiks. Seega peavad vanemad kompromissi leidmiseks aktiivselt kaasa töötama. Muidugi on kohtul olemas võimalused ka vanemaid sundida, kui nad ei ole koostööaltid, kuid eelkõige on kohtule eesmärk vanemaid kokku leppima suunata, et vanemad käiksid välja lapsele parima lahenduse, mis on ka neile sobiv.»
Tasub ka endale meenutada, et kohtunik teeb kohtusaalis oma tööd. «Kohtunik ei ole vaidlejate vaenlane ega «teisel poolel». Ta on lapse poolel,» kinnitab Härmand. «Teisalt ei tea tema vanemate eelnevaid konflikte ja ajalugu. Ta teab ainult seda, mida on pooled talle rääkinud või mida võib tõenditest välja lugeda.» Kindlasti tasub püüda kohtule rääkida, mis on konflikti tegelik põhjus. Püüa säilitada võimalikul rahulik ja konstruktiivne hoiak. «Teineteise süüdistamine ja hääletõstmine ei vii kuhugi. Kohtunik juhatab kohtuistungit, mis tähendab, et ta annab kordamööda pooltele sõna ja selgitab, mida ta parasjagu teeb,» sõnab Härmand.
Elatis on kohustuslik – laps ei tohi kannatada!
Mis puudutab elatist ehk alimente, siis mõlema vanema kohustuseks on tagada, et lapsel oleks piisav ülalpidamine, ja panustama peavad sellesse mõlemad vanemad. «Kui üks vanem ei anna lapsele ülalpidamist, on ju kokkuvõttes laps see, kes kannatab, kui teine vanem kohtusse ei pöördu,» sõnab Härmand. «Eesti kohtusüsteem on tegelikult odav ja kiire ning olemuselt lihtne. Elatise hagi või lapse ja vanema suhtluskorra avaldus ei pea olema kirjutatud keerulisi juriidilisi termineid kasutades. Oluline on selgelt kirjeldada, milles probleem seisneb või kui palju elatist soovitakse ja kui suured on lapsele tehtavad kulutused,» ütleb Härmand, et kohtusse pöördumist pole kindlasti vaja peljata. Kui midagi jääbki ebaselgeks, küsib kohtunik infot juurde – selleks, et kohtusse pöörduda, ei pea palkama kalleid advokaate ega olema juristiharidusega.
«Kohtusse pöördumine ei ole ka kallis,» lisab Härmand. «Elatise puhul ei pea üldse riigilõivu maksma, ka ei pea inimene endale advokaati võtma. Kui inimene tunneb, et tal siiski on teadmistest puudus, võib ta paluda riigi õigusabi või minna tasuta õigusnõustamisele.»
Esindaja võtmine oleneb ikka eelkõige inimesest endast ja ka tema majanduslikest võimetest, ütleb Härmand: kas ta jaksab ja oskab ise kohtusse pöörduda või vajab ta selleks esindaja abi. «Kui inimesel ei ole esindajat, siis on kohtunikul kohustus inimesele selgitada, kuidas kohtus käituda ja mida seal teha,» rahustab endine kohtunik Härmand, et peljata pole vaja. «Kohtusse pöördumine ei ole häbiasi. Vastupidi, vastutustundlik täiskasvanu otsib oma konfliktidele lahendusi, isegi, kui need ei tule kergelt!»
HEA TEADA:
Kui inimene on väga närvis, võib ta kohtusse kaasa kutsuda n-ö tugiisiku, kes saab kohtusaalis istuda ja toeks olla. See inimene ei saa muidugi kohtuistungil sõna võtta.