Lapsega kauplemine on lühinägelik kasvatusvõte

Foto: SCANPIX

«Tubli tüdruk, Mari! Nüüd võid jäätist võtta,» lubab ema, kui Mari on oma toa ära koristanud. Tuleb tuttav ette? Paljudes kodudes on see tavapärane pilt, mis tundub igati süütuna. Mari oli ju väga tubli. Tegi oma kodused tööd ära, viis riided pessu ja koristas toagi puhtaks. Miks ta ei võiks siis üht jäätist saada?

Lapsega kauplemine on väga levinud meetod, kuidas paljud vanemad saavad oma lapsed midagi tegema. «Kui sa loed raamatu lõpuni, lähme kinno.» «Kui sa käitud vanaema juures hästi, ostame pärast uue mängu.» Siin tuleb aga meelde jätta, et säärane lubamine ei ole pelgalt preemia või auhinna väljakuulutamine – see on kauplemine. Ja kauplemine ei ole tõhus kasvatustehnika. 

Psühholoog Suzanne Gelb kirjutab ajakirjas Psychology Today, et kui lapsele lubada pärast mõne kohustuse täitmist midagi head, hakkab ta alati õigesti käitumise korral mingit autasu ootama ning ei saa mõista, et viisakus või kodutööde tegemine on elementaarne. 

Lapsevanemal, kes sõltub lapse motiveerimisel preemiatest, ei maksa üllatuda, kui laps hakkab nõudma, et saaks näiteks laua katmise eest taskuraha.

Mida siis teha?

Kui laps saab ette antud ülesannete ja reeglitega suurepäraselt hakkama, võib teda alati sõnadega kiita ja tunnustada. «Tubli töö!» «Väga hea!» «Jätka samas vaimus!» Lisa sinna juurde suur soe kallistus, aga ära premeeri igapäevaste ülesannete ja kohustuste täitmist maiuspala või erilise hüvega. Elus sellised reeglid ei kehti, kuid nii käitudes jätad lapsele mulje, et kehtivad. Sina ju ei saa iga kord preemiat, kui tööle kohale ilmud. Ära siis süvenda lapses arvamust, et igapäevatoimetuste eest on tal õigus auhinda saada.

Preemia võiks jääda nendeks kordadeks, kui laps saab hakkama millegi erakorralisega – mitte miinimumiga, mida talt nõutakse.

Ütleme, et laps töötas koolis pikka aega mingi olulise projekti kallal. Ta pingutas kogu hingest, pühendas sellele palju tähelepanu ja sai ka koolis väärilise tunnustuse. Sellisel juhul tuleks lapse lisavaeva kindlasti tunnustada öeldes näiteks: «Ma tean, et sa nägid selle projektiga väga palju vaeva ja ma olen sinu üle väga uhke. Mis sa arvad, kui läheks poodi ja ostaks need tennised, mida sa juba ammu tahtsid? Võid need homme kooli jalga panna.»

Kauplemine pole tõhus, sest sellele järgneb palju tagasilööke. Selle asemel:

• pane paika mõistlikud reeglid ja nõua pidevalt nende täitmist;
• sõnakuulmatuse korral vali õiglane karistus, mis motiveeriks last tegutsema (näiteks ei taha laps päevaks oma nutitelefonist või teleri vaatamise võimalusest ilma jääda);
• selgita lapsele reegleid ja nende täitmata jätmisel järgnevaid tagajärgi väga konkreetselt (lase lapsel reeglid ja karistused enda järel üle korrata, et oleks kindel, kas ta sai aru);
• koduste ülesannete ja muude kohuste täitmiseks võib kasutada graafikut, mis aitab segadusi vältida;
• kui laps rikub reegleid või jätab midagi tegemata, peab sellele järgnema varem kokku lepitud tagajärg igal korral.

Eelnevale lisaks on aga kõige olulisem, et vanem oleks oma lapsele heaks eeskujuks, sest eeskuju õpetab kõige rohkem. Näita ette, kuidas tuleb käituda, ja kaubelda polegi vaja. Enda üle uhke olev inimene on õnnelik, enesekindel, edukas ja rahul. Jäätisega sellist tunnet juba ei teki.