«Ma läksin pärast matemaatika kontrolltööd sünnitama...»

Foto: SCANPIX

Lugesin Heli Künnapase raamatut «Tristan», mis räägib rasedaks jäänud gümnaasiumiõpilase loo. Tänu sellele raamatule sattusin ajas 11 aastat tagasi. Seal oli nii palju tundeid ja situatsoone, mis on vist sellises olukorras klišee, aga meenutasid mulle mind ennast. See lahknevus seni nii kodusena tundunud maailmast. Püüe sinna kuuluda ja jõudmine arusaamani, et see ei õnnestu enam kunagi. Kuni selle naljaka detailini välja, et nagu selle raamatu peategelane, läksin ka mina peale matemaatika kontrolltööd sünnitama.

   Kadri Haavandi           Foto: Erakogu

Ma olen nüüd juba nii «suur», et ma ei mõtle enam eriti sellele, mis tunne oli kümnendas klassis sünnitada. Kui keegi küsib, siis mul on paar stampväljendit, mida ma ketran: «ma ei ole noorelt emaks saamise poolt», «kõige tähtsam on tugivõrgustik», «ma ei kartnud, seda ma ei teadnud, mida oodata» jne.

Aga ma tegelikult enam ei mäleta, mida ma tundsin või kuidas see kõik oli. See oli nii ammu! Mind hämmastab siiamaani, kuidas paari aastaga ka väga suured tunded täiesti ununevad. Kas see on kõigil nii või see on minu eripära? Mäletan, kuidas napp paar aastat hiljem vaatasin inimest, kes oli kunagi kõige olulisem mu elus ja mõtlesin, et ma ei tunne mitte midagi. Ei hoolimist, ei viha, ei kurbust – lihtsalt mitte midagi. Ja ma ei mäleta, mis tunne oli tema vastu midagi tunda. Nii imelik! Ma ei tea, kas see on mingi hakkama saamise ja edasi liikumise viis? Aga ma iga kord jälle imestan, kui mingist oluliselt sündmusest või etapist möödub paar aastat ja ma ei tunne enam midagi. Mõtlen tagasi perioodile, mis tundub kõige raskem mu elus ja ma ei mäleta midagi. Ma ei mäleta neid tundeid.

Ainult siis mäletan kui miski, nagu see eilne raamat, selle elavalt meelde tuletab. Kui tekib mingi samalaadne situatsioon, siis voolab mu meeltesse mälestus mingist hirmust või oskamatusest või teadmatusest. Aga seda juhtub aina harvemini.

Ma elasin aastaid olukorras, kus inimesed, kes kuulsid, et mul on lapsed, olid tohutult üllatunud ja küsisid esimese asjana: «Aga kui vana sa siis ise oled?» Nüüd tekib neid olukordi väga vähe, sest ma olen piisavalt vana. See on nii veider, et kuigi ei muutu ju kunagi minu vanus esmasündinu ajal, on see iga aastaga aina enam ja enam aksepteeritav. Ma olen piisavalt vana, et mul võiksid olla lapsed ja pole oluline, kui vanad nad sealjuures on.

Nüüd imestutakse pigem selle peale, et ma näen SELLINE välja, aga mul on lapsed. Sedagi aina harvem ja harvem. Olen vist ennast mingist otsast tõestanud.

Ühel päeval linastus Pärnus Reet Ausi film «Moest väljas». Kutsusin paari kohalikku sõbrannat endaga kaasa, aga keegi ei tundnud temaatika vastu huvi. Kui seda kodus kurtsin (elik üritasin abikaasat kaasa manipuleerida), teatas tütar mulle rõõmsalt, et tema tuleb hea meelega. Muidugi. Mul on ju suur tütar, kellel soov moedisaineriks saada, kellega ma olen varemgi käinud moega seotud esitlustel ja võistlustel publikuks. Miks ma ometi temale ei mõelnud? Nii raske on oma titasid näha kui suuri inimesi, koolilapsi, kellel on oma maailm, mis ei ole enam minuga omaga nii läbi põimunud, kui ma harjunud olen. See on korraga nii tore ja hirmus.

Ja me läksimegi koos tütrega filmi vaatama.