Kätlin Konstabel: miks mittetülitsemine on ohumärk

Foto: SCANPIX

«Meie peres ei tülitseta, me oleme kõiges ühel meelel!» Vahel ikka kostab selliseid ütlemisi. Nii kummaline kui see ka pole, võivad sellised väited psühholoogi jaoks ohumärgina kõlada. Põhjus on lihtne – selliseid suhteid, kus mitte eales mitte kõige pisematestki asjades erimeelsusi ei ole, pole kahe inimese vahel olemas. Kui neid püütakse aga kogu aeg eitada, on põhjust mõelda, miks see inimestele vajalik on või miks on nii tähtis väljapoole head muljet jätta.

         Kätlin Konstabel     Foto: Erakogu

Mida rohkem suhtleme, mida lähedasemad inimesed on – seda suurem on tõenäosus erimeelsusteks ja konfliktiks. Ainuüksi selle fakti omaksvõtmine tegelikult teeks juba elu lihtsamaks. Siis me saaks aru, kui üliväga oluline on isendale ja oma lastele mõistlikke konfliktilahendusviise õpetada. Selliseid, kus saavad oma seisukohad ja vajadused väljendatud, «konfliktikaaslane» jääks ka ellu ja probleem saaks lahendatud.

Mida aga tihti tehakse, kui suhted ideaalselt ei suju? Tehakse midagi, mida perepsühholoogidel on komme nimetada kolmnurgastamiseks. Ei, see ei pruugi tähendada armukolmnurka, kõrvalsuhet – aga võib. Kolmnurgas – armukeseks, kui soovite – võivad olla igasugused tegevused. Jagatakse muret sõbrannale või semudele, pinget maandatakse eriti usinasse sportimisse , šoko- või  alkotarbimisse, mõni keskendub vaid tööle.  Neil teemadel on kodus ka nääklemisi: miks ometi nii palju suusatada on vaja või kas ikka peab tunde sõbrannaga lobisema. Räägitakse kõigest muust, peale selle, mis omavahel tegelikuks pingeallikaks on. Ka kõrvalsuhe ja avalikukstulekul sellest rääkimine võib olla emotsionaalne teema, mida lahata ja mille ümber hullult tülitseda, selmet rahulikult maha istuda ja suhte pärisprobleemid ausalt läbi arutada.

Kolmnurgas lapsed ja kodu

Probleem on siis, kui me otsime sõbrannad ja spordiklubi üles regulaarselt ainult siis, kui meil mõne lähikondsega asjad ei suju või oleme eriti usinad töömesilased just siis, kui kodus on rääkimata lood.

Vahel sattuvad kolmnurka lapsed ja kodu – on justkui igati legitiimne, kui mees ja naine räägivad omavahel ainult lapsest, eriti temaga seotud probleemidest või sellest, kuidas kodus remonti teha või aeda kujundada. Mõni vanem läheb ka seda teeb, et partneriga ise asju ei lahenda, otsib liitlast ja tuge endale hoopis lapses. Kui lapsed suureks saavad ja kodust lahkuvad, siis on lapsi kolmnurkadesse sikutanud vanemad eriti suures segaduses – kuidagi tuleb nüüd kahekesi hakkama saada.

Ärge saage valesti aru, kui inimene on tööle pühendunud või tal on hea sõber, kellega saab mõnusalt rääkida – see ei ole kurjast. Sporti teha võib ka. Probleem on siis, kui me otsime sõbrannad ja spordiklubi üles regulaarselt ainult siis, kui meil mõne lähikondsega asjad ei suju või oleme eriti usinad töömesilased just siis, kui kodus on rääkimata lood. Probleem on see, kui meil on tekkinud püsiv komme kellegi olulisega arusaamatused lahendamata jätta.

Mõni võib nüüd öelda, et no kõigiga ei saagi kõigest otse rääkida, asjad lähevad siis ainult hullemaks. Tõsi, seda juhtub. Kui meile väga meeldib meie praegune töökoht, aga tähtis ülemus on tundliku loomuga ja närviline, siis tulebki alati mõelda, kas ja kuidas temaga otsest juttu rääkida. Vahel kardab nii mõnigi suur ja tugev mees oma emaga rääkida: läbisaamisest ja sellest, kuidas lapsepõlves oli ka murelikke hetki. Kardab ja pakub suhtlemist emaga hoopis abikaasale, et las naised toimetavad – naine saab ämma nii-öelda pulmakingiks. Ongi tore, kui ämmad ja miniad hästi läbi saavad, aga ema ja täisealise poja siiras ja südamest südamesse suhtlemine pole vähemtähtis.

Mida siis teha, kui suhted pingelised on? Esiteks tasuks vaadata, millised on meie viisid suhetes pingetega toimetada. Kui märkame korduvaid mustreid,  tuleks võtta aeg maha ja mõelda. Miks me kardame selle või teisega, ka lähedastega otse probleemidest rääkida? Kas me kardame oskusi nappivat või hoopis emotsioone, millega ei mõista toime tulla? Aga kui on mõeldud, siis võiks ikkagi proovida. Vaikselt ja sõbralikult, lõpuks on ju tegemist inimestega, kes meist hoolivad.