Mees kirjutab: mida sa jooksed – loll oled või?

Foto: SCANPIX

Meile kirjutas lugeja Franz K. ja tõstatas huvitava küsimuse: kas jooksmisega saab «üle pingutada» ja end lolliks teha?

«Kas keegi ei saaks talle öelda, et see ei ole ju päris viisakas sedasi poolpaljalt mööda teid joosta… Tea, mis teised mõtlevad veel! Et on veidi uhhuu või sedasi… Oleks veel, et metsas, kus keegi ei näe,» pöördus vanaisa suure murega suguvõsa poole. Vanaisal oli nimelt suur mure – ta tahtis mind korrale kutsuda ja panna piiri sellisele lollusele nagu sihitu mööda teid jooksmine. Olin siis teismeline, harrastasin juba mitu aastat kergejõustikku ning loomulikult jooksin ka pikemaid distantse.

Sain kõhutäie naerda, sest kuulsin seda lugu alles nüüd, see tähendab veerand sajandit hiljem. Kas tõesti oli vanaisal nii suur mure? Olen temaga palju igasugu jutte rääkinud, maatööd teinud, nii et higi leemendab seljas, ka napsi võtnud, aga sellest pole minu kuuldes küll kunagi räägitud, et mind jooksmise pärast veidi ohmuks peetakse.

Kas vanaisa tõesti ei julgenud seda mulle öelda, kartes, et solvun ja meie muidu hea läbisaamine satub löögi alla? Muidugi saan ma temast aru ka: ta on lapsest saati tööd rüganud ja tema jaoks on muidugi mõistetamatu, miks peaks niisama heast peast jooksma, nagu ajaks vanakuri taga. Aga siis tunnustas küll, kui ma päev läbi heinu hangusin, nii et õhtul ei jõudnud peale sauna enam voodinigi kõndida. Selline päev oli nagu tugev jõusaalitreening kombineeritud pikamaajooksuga.

Või oli asi selles n-ö alastuses, kuna jooksin küla vahel «poolpaljalt»? Taat oli vana kooli mees: olgu või nelikümmend kraadi sooja, tema paljastuse tipp oli maksimaalselt kaks nööpi kurgu alt lahti ja üleskääritud käised. Saunas võis näha päris naljakat vaatepilti: lumivalge keha küljes pruun nägu, tohutud käelabad ning soonilised käsivarred. Õrnema sugupoole paljastusse suhtus ta ühemõtteliselt ja seksistlikult: «Teadagi, mis nad tahtvad – selleks ihu paljaks kooritaksegi, meestele õrrituseks!». Meeste paljastuse kohta seletus puudus, paljas võis olla vaid saunas või teki all. Aga mina olin ju suvel joostes lühikeses dressis, tema mõistes ikka poolpaljas.

Üks põhjus võib veel olla, miks vanaisa otse minu poole ei pöördunud, ja selleks oli minu teine vanaisa. Tema oli nimelt esimese vabariigi ajal enne suurt sõda kõva jooksumees, aga kuna ta oli olnud ka kõva napsi-, nalja- ja naistemees, siis ei saanud ju talle seda «jooksmispahet» ette heita. Muus mõttes oli ta täitsa oma jope!

Tänagi jooksen ja mõtlen, kui paljud vastutulijad või möödasõitjad tahaks öelda, et tõmba ikka veidi tagasi, sind peetakse ikka täitsa soskuks – ei ole ju normaalne see, et neljakümnene mees jookseb nagu poisike! Keegi pole küll minu poole veel pöördunud vastavasisulise «ettekandega», aga minul on võimalik vastus valmis ja see kõlaks nii: Wismaris, Seewaldis või Sullingu lõikelaual näeme, kuidas neid «normaalseid mittejooksjaid» kas turgutatakse Wismaris (alkoholism), praavitatakse Seewaldis (närvid) või aidatakse elule lõikuslaual (süda). Lehvitan, jooksen palatist mööda, naeratan ning tuletan oma terve keha ja vaimuga meelde patsiendi ehk kunagi esitatud küsimust: ei tea, miks ta jookseb kogu aeg?

See vastus, mis võib tunduda eespool mainitud kontekstis parajalt õel, ei ole välja mõeldud, sest täpselt nii küsin endalt ja annan ka vastuse peaaegu igal jooksuotsal. Ise küsin ja ise vastan, sest jooksmine ongi aeg ainult iseendale, ka küsimuste esitamiseks ja vastuste saamiseks.

Poisikesena ma küsimusi ei esitanud – lihtsalt jooksin, ja mul polnud veel õrna aimugi, et on võimalik «ära joosta» hullumeelsuse, infarkti või viinapudeli eest.