Lugeja kirjutab: võtsin naistearsti soovitusel mitu kuud «imeravimeid»

Foto: SCANPIX

Meile kirjutas lugeja, kelle sõnul soovitas naistearst tal võtta n-ö looduslikke imeravimeid ja kuna naine tundis oma tervise pärast muret, siis mingi aja ta neid imerohtusid ka võttis. Ent lõpuks kaotas ta arsti vastu usalduse.

Imeravimite populaarsuse taustal on tekkinud küsimus – miks inimesed ei usalda arste? Vastuseid on mitu, aga kõige karmim on see, kui diplomeeritud arst ise imerohte pähe määrib. Ka MMSi puhul oli ju seltskonnas vähemalt üks tunnustatud perearst. Jah – enda sõnul oli ta vaatleja, kuid nagu üks ajakirjanik tabavalt märkis: sellises olukorras vaatlejaid ei ole.

Räägin nüüd sellest, kuidas mina kaotasin usalduse oma naistearsti vastu just imeravimite tõttu. See arst tegutses Tallinnas. Kas ta ka praegu tegutseb, ma ei tea. Samast kohast, kus mina käisin, ma teda ei leidnud. Käisin tema juures aastaid – kaasa arvatud raseduse aeg. Olin rahul, usaldasin teda. Pärast sünnitust oli mul väiksemaid günekoloogilisi hädasid ja nagu muuseas soovitas arst mulle mingeid imehäid ravimeid, mida müüs spetsiaalne firma. Ta rõhutas, et ma ei pea neid ostma, aga need on väga head. Kes ei tahaks väga head rohtu? Ja soovitaja oli ju arst.

Võtsin nimekirja kaasa ja läksin ravimeid ostma. Poes oli muide samuti naistearsti konsultatsioon ja nägin ukse vahelt vilksamisi oma arsti. Rohud olid väidetavalt looduslikud. Sinna juurde käis pikk jutt, kuidas neid säilitada tuleb (fooliumis, eemal pistikutest ja elektrilistest masinatest, muidu kaduvat mingi energia ära).

Kasutasin ravimeid 3 kuud. Maksid need muide üüratu summa. Naistearsti juurde tagasi minnes kurtsin, et hädad pole ikka kadunud. Kui ta enne ütles, et ravim peaks toimima kolme kuuga, siis nüüd rääkis ta, et neid peabki pikka aega tarbima ja enam-vähem kogu elu. Komplektis oli 5-6 ravimit, mida siis pidevalt võtma pidin. Lisaks soovitas arst mulle uut diagnostikat – mingi ülitäpne ja hea masin (toimis vist vibratsiooniga). Loomulikult oli ka see mingis teises kohas, kus tema siis ise tegutses. Loomulikult tasuline.

Tervise pärast mures, läksin ka sellele imediagnostika seansile. Selleks hetkeks oli mu probleemiks valu ja ebamugavus rinnas. Mammoloogi juurde oli järjekord pikk. Mulle pandi mingi seadeldis pähe ja mind ühendati masinaga. Peale diagnostikat – millega pidi muide diagnoositama ka kosmonaute – ütles arst, et praegu on kõik korras, aga on siiski mõningane risk ja kirjutas mulle taas hunniku varemgi soovitatud imeravimeid välja. Kui ma visiidi eest maksma hakkasin, palus arst raha lauale panna, sest käest kätte andes võtvat see ravi toime ära. Nüüd oli mul küll juba tunne, et olen mingisse hookuspookusesse segatud. Minu mõõt sai täis. Lõin imeravile käega.

Mammoloog kinnitas hiljem, et olen terve. Muide, tegin ka taustauuringu ja loomulikult oli minu naistearst nn alternatiivravi pakkuva firma ainuomanik! Sellest on möödas aastaid. Vahetasin kohe naistearsti. Kas ma olin ise rumal? Jah ja ei. Arsti peab ju olema võimalik usaldada! Imeravimite juurde suunamine käis väga osavalt ja arst kasutas maksimaalselt minu tervisemuret ära.

Kui arst ise usub hoopis imeravimeid, siis mida teeb ta üldse tavameditsiinis? Teeb seda, mis raha toob. Naistearstina on tal ju olemas meeletu potentsiaalne kliendibaas, kes iga päev ise tema juurde tuleb. Tervisemure on nii inimlik. Selle ärakasutamine täiesti ebainimlik. Kas seda alati seadusega mõõta saab? Ei.

Imedega tasub väga ettevaatlik olla. Tagantjärele ei tea ma, mida sisse sõin, ja selle rahaga oleksin võinud palju muudki teha.