Lugeja kirjutab: blogimine – düsgraafikutest enesehaletsejate meelelahutus?

Foto: SCANPIX

Saime kirja lugejalt, kes ühest küljest kiidab neid, kes peavad blogi ja jagavad oma muresid-rõõme teistega, kuid teisalt tunnistab ta, et kui kirjutaja keeleoskus pole kiita, muutub blogi lugemine keeruliseks.

Keegi ei lükka ümber tõde, et blogimine on laialt levinud ja populaarne võimalus kajastada nii oma isiklikus elus aset leidnud sündmusi kui ka maailmas toimuvat – seostada neid oma tõekspidamisega ning avaldada oma arvamust.

Väga tore ja isegi hariv on lugeda blogisid, mis on sisukad, üheselt mõistetavad, naljakad, harivad, emotsionaalsed, intelligentsed jne, kus kirjavahemärgid on õiges kohas ja sõnakasutus lihtne ning viisakas. Mõnel juhul tekib tunne, justkui sul oleks blogijaga sama saatus ja mõttemaailm. Tekib mõnus äratundmisrõõm – kas siis rõõmustada koos «võõra» blogijaga või saada tuge oma muredele, teades, et kuskil on veel keegi, kes püüab sarnasele probleemile lahendust leida.

Hoopis raskem on sammu pidada ja mõttest aru saada, kui tegemist on düsgraafikutest enesehaletsejatega ja mis siin salata – neid on palju. Nad kurdavad oma pereelu, rääkides, kui halvasti kõik on – lapsed ei kuula sõna, maksud on kõrged, mees on paks, laisk, hoolimatu jne. Kogu maailm on nende vastu – kõik on pahasti. Võibolla oleks aeg enda südametunnistusele koputada, lõpetada teiste süüdistamine ja küsida: «Mida mina saaksin teha, et asjad oleksid paremini?» Kas teistele kurtmine teeb midagi paremaks? Ei usu. Ja lisaks kõigele tundub, et eriti usinad kirjutajad on need, kelle eesti keel koolis just väga positiivseid tulemusi ei saanud, rääkimata elementaarsest viisakusest.

Kallid blogijad: nagu juba öeldud, on teie kirjatöid teinekord päris huvitav lugeda, aga uskuge, et tihti on üsna keeruline aru saada, mida te üldse maailmale öelda tahate. Üks väike koma või punkt lause lõpus annab loole päris palju juurde ning ka mõttest on lihtsam aru saada.

Edu kirjutamisel!