Kätlin Konstabel: naine, kas süüdi on tõesti kõik teised?

Dagmar Lamp
, Naine.postimees toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Vahel ma taban end mõttelt, et võimalus viidata nii kaua kestnud meeste nn maailmavalitsemisele – kas pole see naistel natuke liiga lihtne kaart, mida taskust võtta? Siis, kui on vaja leida süüdlast oma isiklikele probleemidele.

   Kätlin Konstabel, pereterapeut
   Kätlin Konstabel, pereterapeut Foto: Erakogu

Mitte et meil poleks suhtevägivalda, lemmikkalaks palgalõhet ja ajalooliselt olemas soolise ebavõrdsuse probleemi, ei. Aga ma ka ei usu, et ikka päris alati, päris igas olukorras, mis naistel elus ette tuleb, saab süüdistada pahatahtlikke stereotüüpide küüsis olevaid mehi või hoolimatut (sest meeste juhitud) riiki. Kas üldse peab nii palju süüdistama?

Sõiman ja kirun sõbrannadele oma meest kuis jaksan, sest tema on mulle teinud lapsed, ma pole saanud karjääri teha ja areneda? Ei, mees ei teinud lapsi vägisi ega ole ka mind ka enda juures kinni hoidnud, aga mis siis. Lapsel on käitumisprobleemid ja kehvad hinded, sest lapsel on halb tähtkuju. Selles on ka mees süüdi, mees tegi ju lapse. Ja ükski spetsialist ei aita ja arvuti rikkus lapse ära. Arvuti tõi jõuluvana, sest laps tahtis, sest ta ju peab popp olema. Jõuluvana on paha. Haridussüsteem on nõme, sest mu last ei taheta eliitkooli, kust temast saaks tippjuhist nobelist, ja mis mõttes nad seletavad, et ma võiks ise last arendada ja kasvatada! Kust ma selle aja peaks võtma, meestest ministrid ei saa ikka üldse aru, et emadel pole aega lastega tegeleda. Õiendan tütrega maast madalast, et tema asi on endale kiiresti mees leida ja mitte litsiks minna, sest kümne aasta pärast ei taha teda keegi – ja kui mees teda peksab, siis õiendan veel üksjagu, sest mis naine see on, kes ei oska mehega kavalalt käituda või kukub iga sinika pärast kurtma. Süüdistan kõigis karjäärialastes põrumistes isikukoodi esimest numbrit ega mõtle, et ehk ma olen ise tihti kibestunud ja kuri, ei ole tegelikult tõepoolest piisavalt kompetentne, ei söanda kandideeridagi (ja selles on ka süüdi kool, kus tüdrukuid õpetati kuulekaks).

Kõik need lood ja veel palju teisi, eks. Happelugu ka. Joodan endale ja lastele solki sisse, sest perearsti juurde ei saa, tervishoiusüsteem on ebainimlik – teen seda nagu kiusuks? Loodetavasti mitte kellelgi pole neid kõiki mõtteid, aga mõned suurel osal meist vahel ju ikka paraku on.

Ja kui kogu maailm tundub nii äraütlemata nõme, siis võtan ette internetis seltskonnakroonika pildid ja kommenteerin naiseliku kohusetundlikkusega kõigi kuulsate sookaaslaste välimust. Kogu maailm peab ju teada saama, et minu arvates on kõik need mõttetud ja meeste voodi kaudu tähtsaks saanud naised ju iluopereeritud (mis on patt seni, kuni ise seda ei tee) ja ühtegi normaalset rõivast kanda ei mõista. Üleüldse, kõik nad peaks burkas olema – ka pimedas. Oot, või on keegi, kes arvab, et vabariigi aastapäeva piltidele jagavad anonüümseid moekommentaare Ženja Fokin ja Aldo Järvsoo, kes on end pahas tujus kloonida lasknud ja vähemalt ühel päeval igale poole mõnitama jõuavad?

Vaatame peeglisse. Mehed on muidugi vahel sead ja muidu igatpidi väga pahad või natuke pahad. Aga meie, naised, ei ole loomult paremad ja õilsamad inimesed kui mehed. Naised on samuti tihti tigedad, oskavad sõnadega vahel rohkemgi haiget teha – nii internetis kui ka päriselus. Tundeelus tugevamaks kasvatatuna on naised tihti päris osavad manipuleerima. Kui otse ei saa, proovime ringiga. Passiiv-agressiivsel moel, sest tundub, et muidu nagu ei saa. Pole võibolla viisakas ka. Väga tihti teeme sõnadega liiga ka oma sookaaslastele – mitte ratsionaalselt argumenteerides ja mina-sõnumiga oma arvamust avaldades, vaid emotsionaalsete maniküürkäärihoopidega. On koolitajaid, kes püüavad müüa oma ettevõtmisi, rääkides naiste jumalanna- ja ingliloomusest – aga mõeldes eri religioonidele, on’s need tegelased alati tõesti nii positiivsed olnud?

Ja ega me ju alati ei tea ka, mida tahame. Teraapias näeb vahel järgmist olukorda. Naine on nii pikalt kurtnud, et miks mees ometi oma tunnetest ei räägi, end ei ava. Seda oleks nii vaja, siis oleks suhe ideaalne ja rahu maa peal. Ja kui mees endast rääkima hakkab, siis naine ei suuda seda taluda, reageerib vaat et kurjaltki – sest avaldatud tunded ja mõtted pole tihti mitte täpselt need, mida oodati.

Muidugi on naistel läbi aegade raske olnud, tihti on praegugi ja alati mitte endast olenevatel põhjustel. Aga kui jääda sellesse ohvrirolli kinni, võtta see omaks, siis kas me ikka mõtleme, et me ju lihtsalt kulutame nii väärtuslikku aega? Enda elu aega.

Tagasi üles