/nginx/o/2015/09/21/4512405t1hf672.jpg)
Moenädalatel võib moeetenduste toimumiskohtade läheduses kohata väga põneva riietusstiiliga moegurmaane, kellele meeldib poseerida tänavastiili jahtivatele fotograafidele. Nii mõnigi kord on nende välimus väga ekstravagantne. Hannah Ewens on vabakutseline kirjaneitsi, kes otsustas omal nahal järele proovida, kas ka tema pääseks oma «tänavastiiliga» moeblogidesse, kui riietub nagu idioot.
Hannah sõnul võib tänapäeval moeblogijaks saada igaüks, kel on nutitelefon ja paar sokke. Tuleb vaid mõned riided selga panna, endast pilti teha ja see märksõnaga #OOTD Instagrami laadida. Kui sinna juurde teha veel lepatriinu-teemaline küünemaalinguõpetus ja pildike aaloeveest, siis pole vaja rohkem pingutada, kirjutab ta väljaandes Vice.
Selliseid moeblogijaid on küll ja veel, kes pildistavad üles, milliseid kiirmoebrändi riideid nad just poest ostsid või kes teevad 7-eurose huuleläikega lugejamänge. Sealt samm edasi on aga naised, kel on õnnestunud luua endale nii tugev isiklik bränd, et neist kirjutavad teised blogijad oma moeblogides. «Õnneks on moeinimesed väga muutlikud,» on Hannah märganud, et kui sa just ei riietu nagu mannekeen poe vaateaknal, siis vaadatakse sind eriti kriitiliselt, kui su seelik ja kingad ei sobi omavahel kokku. «Sama loogika järgi saad sa moeblogijate suure tähelepanu osaliseks, kui paned end riidesse nagu täielik idioot.»
Hiljuti toimunud Londoni moenädala ajal otsustas naine proovida, kas tal õnnestub moegurmaane ära petta, ja hankis endale kolmeks päevaks kümne naela eest kõige ajuvabamad riided, mille peale ta oskas tulla. «Ma mõtlesin, et kui moeblogidesse satuvad inimesed, kes kaunistavad end «Sõrmuste isanda» atribuutika ja kolletavate festivalipiletitega, siis võib seda teha kes iganes.»
Esimese päeva riietuse pani ta kokku taaskasutuskeskusest saadud hilpudest. Keha ümber tõmbas karvase kaltsu, mille kinnitas neetidega vöökoti ja kaela riputas vana pistiku. Vaata pilte SIIT!
Juhtuski see, mida Hannah ootas, ja moetänavatele jõudes palusid fotograafid võimalust teda pildistada. Eriti suurt huvi tunti pistikust «kaelakee» vastu.
Teise päeva riietuseks valis neiu kontsakingad, põlvikud ja vana räpase spordisärgi. Kuna see riietus polnud nii pöörane kui esimene, pöördus tema poole kaks korda rohkem inimesi.
Viimase päeva puhul otsustas Hannah veidi rohkem vaeva näha ja jäljendas oma hilpudega kõrgmoodi. Juhuslikult soovis ka üks juuksuriettevõte endale reklaami tegemiseks talle soengu teha, tänu millele sai omapärane välimus veelgi parema lihvi ajutise juuksevärviga.
Kõik toimis, fotograafid tiirutasid naise ümber, nagu ta oleks hinnatud kuulsus. Probleeme tekkis vaid siis, kui inimesed hakkasid uurima tema moeblogi kohta. Ühel hetkel möödus temast pildistamiste ajal ka nahkjakis noormees, kes hüüdis, et tegu on isehakanuga. Sellele vaatamata leidus oma 30 fotograafi, kes tahtsid põneva välimusega naisest pilti teha.
«See pani mind küll mõtlema, et kas keegi arvas ka päriselt, et ma näen hea välja, või nad lihtsalt teesklesid, et said aru? Mis iganes vastus sellele küsimusele ka pole, üks on kindel: kogu see kogemus oli iiveldamaajavalt enesekeskne, aga samas ka väga lõbus. Pole ime, et nii paljud inimesed tahavad sellest osa võtta.»
Hannah meelest on moeblogimine nagu väljamõeldud töö, et saada internetis võõraste inimeste heakskiitu ja tasuta ilunänni. Seni pole ta küll näinud, et tema pildid oleks jõudnud mõne tõsiseltvõetava moeblogi veergudele, sest tõenäoliselt oli lõpuks siiski selge, et ta tegi nalja.
«Mida ma siis õppisin moeblogimisest? Et see on ajaveetmise viis nagu iga teine. Kui sa ise usud endasse, võid olla kes iganes soovid.»