Kolumnist Marin: aga mis see sinu asi on, mis ma oma magamistoas teen?

Foto: SCANPIX

Sõbranna teatas salapärasel sosinal, et tema abikaasal oli eelmisel nädalal sünnipäev ja seksika kingitusena tegi talle sel puhul oraalseksi. Hoidsin hammastega põse siseküljest kinni, et mitte kohvi kurku tõmmata ja näoilme ükskõiksena püsiks. Peas ringles mõte: «Mida nad siis üldse voodis omavahel teevad?» Tagantjärele mõeldes mõistan ja häbenen oma kitsarinnalisust.

Kui see ülestunnistus tundus mulle ülikonservatiivse ja igavana, siis kust läheb see joon, et kellegi voodielu on meie jaoks normaalne ja millal enam mitte? Miks meid üldse huvitab, mida keegi oma magamistoas teeb? Alalhoidlikuma poole esindajad tunnevad ennast avatumate poolt justkui ohustatuna, mõelgem kasvõi kooseluseaduse poleemikale. Tihtipeale kaasnevad tulised vaidlused, moraaliloengud ja püüded tolerantsemat poolt ringi kasvatada. Biseksuaalse naisena olen oksendamiseni kohanud ka suhtumist, et kaks voodis miilustavat preilit on äärmiselt seksikas ja ülesküttev, aga geid on ikka ühed rõvedad perverdid, kelle elu ei sisalda eriti muud kui anaalseid vahekordi. Kui, siis lisaks ka kirevate lippudega paraadilmarssimisi.

Paaridel ei tööta erinev vabameelsuse taluvuspiir just suhte kasuks. Osaliselt taandub see suuresti partnerite omavahelise sobivuse tasandile – olen üsna kindel, et sarnaste huvidega partnerid on rahulolevamad. Kui ühele poolele meeldib erinevaid lelusid kasutada, aga teise jaoks pole need lisamõnu, vaid hoopis konkurendid voodis, pole vist kumbki lõpuni õnnelik. Või kui mees süttib poole sekundiga erootilistele rollimängudele mõeldes, samas naise jaoks on piisav armatseda kord kuus flanellist öösärgis magamistoa tuttavas turvalisuses. Mees on bi-huvidega, kuid naine omasooliste suhtes absoluutse nulltolerantsiga. Võib rääkida, et suhe ongi üks suur kompromiss ja tihtipeale tuleb järeleandmisi teha, aga kogemusele toetudes julgen väita, et rahuldamata partner on õnnetu ning lõpmatuseni sellega leppida ei suuda. Kurb, kui südames partnerit poolikult elatud elu pärast süüdistatakse.

Mitte ainult paarisuhtes ei hinnata inimest tema seksuaalsuse järgi. Mul on päris tugeva sadomaso fetišiga meestuttav. Näiteks oleks ta rõõmust rõngas, kui lubaksin tal mõnest minu sõbrannadeüritusest osa võtta sel moel, et ta oleks alasti, nahast mask peas, aksessuaariks neetidega kaelarihm, ja teenindaks meid. Naised saaksid pidevalt täidetud kokteiliklaasi, soovi korral jalamassaaži, tema oleks vait ja õnnelik. Tundub võõrastav? Vabalt võib, ta ei pressigi ennast kuidagi peale ega kraabi ust nagu erakondade esinumbrid enne valimisi. Kui temaga väljaspool seksuaalsuse väljaelamist kohtuda, näiteks töises õhkkonnas, näete edukat jõulise iseloomuga ettevõtjat, kes on paljude naiste silmarõõm ning ihaldusobjekt. Pole ju kuidagi probleemiks, millega ta ennast vabal ajal lõbustab. Kuni seda ei teata.

Inimõigused seksuaalsusest ei sõltu. Loodan, et järjest vähem sõltuvad ka kõrvalseisjate hinnangud.