Dagmar Lamp: lollus ei õigusta oma laste mürgitamist

Vanem võib jääda hätta, kui laps haigestub õhtul või öötundidel. Foto: SCANPIX

Täna hakkas mu usk inimkonda kõikuma, kui lugesin õõvastavast liikumisest: Facebooki gruppi on kogunenud tuhanded inimesed, kes «ravivad» ennast ja oma lapsi – jah, isegi beebisid, abituid imikuid! – mürgise kemikaali kloordioksiidiga. Seejuures peavad nad seda tohutuks imeravimiks ning mürgistusest tekkiv oksendamine ja kõhulahtisus olla vaid kaasnev nähtus «organismi puhastumisega».

Rääkisin ühe inimesega, kes selle grupiga mõni aeg tagasi liitus, ise päris täpselt teadmata, millega tegu. See on ka arusaadav, kemikaali nimetatakse MMS-nimega ning kui seda niipidi guugeldada, võib tõesti leida palju «edulugusid». Kahjuks pole aga internetil lauslolluse-filtrit, mis teeks lugejale selgeks, et tekstid on kirja pannud samasugused ajupestud inimesed.

Ausalt öeldes see esoteeriline hullus on kohutavalt murettekitav trend. Teine mind sel nädalal raputanud lugu oli ämmaemandast, kes võttis vastu kodusünnituse, mis lõppes surmaga. Praegu on naine kohtu all ning teda võib oodata vanglakaristus. Ma ei ole põhimõtteliselt kodusünnituste vastu, aga ma ei saa aru, mis paneb naisi oma laste eludega riskima. Milline naine otsustab, et oh, mul oli kord haiglas halb kogemus – ärme siiski kutsu kiirabi, kuigi meditsiinilise väljaõppega inimene talle väidab, et lapse elu on ohus ja kohe on vaja arstide sekkumist?

Samamoodi ei saa ma aru, kuidas ma leidsin seda MMS-i Facebooki-gruppi uudistama minnes sealt kümmekond nime oma sõbralistist. Mõned neist veel tublid ökoemmed. Kas me olemegi jõudnud ajajärku, kus ökoemmed ühe käega tõrjuvad vaktsiine, sest «need on ju mürgised», teisega aga tilgutavad beebile aina kloordioksiidi sisse, sest see on ju imeravim? Mis maailmas me elame? Kus on inimeste mõistus?

Oi, kuidas ma ei salli seda retoorikat, et kõik ravimitega seotud on kallutatud suurkorporatsioonide huvidele ja seda tuleks boikoteerida. Kui mult kunagi küsiti, kas ma kavatsen oma lapse vaktsineerida, vaatasin ma küsijale suurte silmadega otsa: «Mis küsimus see selline on?»

Ja ma senimaani ei saa aru, mis küsimus see selline üldse on. Kuidas saab olla küsimuseks mitte kasutada moodsat meditsiini selleks, et ravida ennast ja kaitsta oma last? Mul on tuttavaid, kes on jätnud lapsed vaktsineerimata ja kuigi ma pole kunagi pidanud vajalikuks neile sel teemal loenguid pidada, tunnen ma siiski – nagu üks mu sõbranna sõnastas – et minu ja nende vahel on tekkinud tänu sellele otsusele jää. Ma ei hakka kunagi mõitma inimesi, kes pöörduvad toortoiduusku (ja ütlevad väljalangevate hammaste kohta, et «järelikult pole sa vaimselt valmis toortoitluseks»), ma ei hakka kunagi mõistma neid, kes loobuvad arstiabist, ma ei hakka kunagi mõistma vanemaid, kes tahtlikult mürgitavad oma lapsi. Olgu nad siis imeravimi-usku või ei, lollust ei õigusta mingi usk.

Nagu mu sõbranna nentis – kõige rohkem on kahju neist sadadest ja tuhandetest lastest, kes kannatavad vanemate rumalate otsuste all. Nad on abitud ja nad ei saa enda kaitseks midagi teha. Ja kahjuks on väga väike tõenäosus, et me saame kuidagi aidata kõiki neid kloordioksiidiga mürgitatud lapsi – ilmselt on nad koduõppel ja lasteaedades ei käi (kus võiks õpetaja asja märgata), arstide poole pöörduvad nende vanemad väikese tõenäosusega...

Kohutavalt traagiline.

Artikkel avaldati esmakordselt 17. septembril 2015 pärast esimesi avalikuks tulnud MMSi juhtumeid. Taasavaldame selle, et meelde tuletada - MMS on surmav ja mürgine ning mingil juhul pole tegemist ravimiga.