Mees kirjutab: miks tahavad vanad mehed noori naisi ja miks noored naised tahavad vanu mehi?

Foto: SCANPIX

Meile kirjutas lugeja Franz K., kes mõtiskleb suure vanusevahega suhete üle. Lõplikku vastust ta ei tea, aga üht-teist arvab Franz oma kogemuse põhjal aimavat. Lugejad, mis arvate teie? Andke teada kommentaarides!

Ilma meditsiinilise hariduseta saame öelda, et kolmekümneaastasel naisel on kergem last sünnitada kui poole vanemal. Niisiis, kui härral on vanemas eas veel tahtmine isaks saada, siis on noorem naine loogiline asjade käik. Kuna meie põhiseaduses puudub keeld alates mingist vanusest «lapsi mitte saada», siis midagi seadusevastast siin pole. Aga «viisakas» oleks ju elus olla kuni lapse täisealiseks saamiseni?

Võtke või Mel Gibson: tema saab nüüd 59aastaselt üheksandatndat korda isaks ja loomulikult on naine poole noorem. Meil on Eestiski 60+ isasid küll, ka 70+ värskeid papasid võib leida. Aga õhku jääb üks kuum küsimus: mis hea pärast need noored ja elujõust pakatavad naised selliste pässidega nõus on?! Enamgi veel: lausa jooksevad nende järel.

Ei tea, aga oletan. Suur armumine – siin pole miskit lisada, siis «ei takista vallid, ei takista kraav», ei rahvus, ei vanus. Kaine mõtlemine võib-olla – viidates sellistele teemadele nagu mehe  «mahajoostud sarved» ja tema «materiaalne kindlustatus». Muidugi on ka kaks linnalegendi, mis vajaks ikkagi meditsiinilist tõestust. Esiteks: mida noorem naine, seda tervem ja tugevam on lapse füüsis; teiseks: mida vanem isa, seda targem laps.

Aga jätame sellise laste saamise tõsise soovi kõrvale ja ma küsin uuesti: miks vaatan noori naisi mina? Jah, nüüd pean ühe loo endast kirjutama.

Sain suvel ühel üritusel kokku koolivennaga, keda polnud näinud veerand sajandit. Jutu käigus liikus meie lähedal üks naine ja ma ei saanud silmi temalt kuidagi ära. Vana tuttav nägi seda ka ja ütles sellise erilise (vist kavala) näoga: «Kena, mis?! Minu plika.»

Maa alla vajuda polnud võimalik ja pidin kuidagi välja vingerdama. Ega see hästi õnnestunud, aga üritasin siiski: «Oh, ma ei osanud aimatagi, et sul nii noor...»

Tuttav katkestas mu jutu: «Mis noor?! Vana ikka, sai just kakskümmend, ta ju mu tütar.»

Minu juhm nägu andis ainest naerulsui jätkamiseks: «Ah, ära põe, see on normaalne, et nii noori tibisid vaatad, mul omal üks silmarõõm veel noorem!»

Natuke kõhedaks võttis see tunne, et sedasi vaatasin naist, kes oli nii noor, et võinuks olla minu tütar... Et ennast pikalt mitte piinata, leidsin ka vabanduse: olen ka – tahan seda tunnistada või mitte – sisenenud lõputusse keskikka koos sellega paratamatult kaasneva kriisiga.  Enda vanusest ka: viiekümne üheksa aasta pärast saaksin saja-aastaseks. Olen poissmees, lapsi pole, ja kas sedasi ka lõpuni «purjetan», ei tea.