/nginx/o/2015/09/16/4494327t1h9546.jpg)
Eile jagasin oma Facebooki-seinal Postimehe terviseportaali artiklit, kus perearst kinnitas, et nohu on nakkav vaid paar esimest päeva ning edaspidi enam mitte. Seega on igati soovitatav nohuse lapsega – kel ei ole muid haigussümptomeid – käia värskes õhus ning tegelikult ei tohiks olla probleemi neil ka suuremas kollektiivis, näiteks lasteaias viibida.
Ka mina olin sunnitud eelmisel nädalal elus esimest korda võtma lapsega seotud haiguslehe, kuna lasteaed on paar nädalat täisvõimsusel avatud olnud ning nohubatsilli laps külge ka haakis. Esimesed päevad püüdsin nohuse lapse kõrvalt töödki teha, kuid siis loobusin: kui sul on ikka kodus üks 4aastane, kes tahab tegeleda, jalutada, mängida ja hüpleb pool päevast ringi, hüüdes: «Ma olen Elsa, vaata, emme, ma olen Elsa!», siis ei tule tööle keskendumisest suurt midagi välja. Olgugi mul väga iseseisev laps, kes on pidevalt harjunud kodus töötava emaga.
Õnneks mul on eriala, mis võimaldab läbi häda siiski kodukontorist tööd teha, aga mis saab vanematest, kel seda võimalust pole? Seda just sotsiaalvõrgustikus küsisingi ning oodatult tekitas see klassikalise diskussiooni, kus ühele poole joondusid vanemad, kel sama mure ning teisele need, kes arvavad, et karastatud ja beebist peale julgelt mulla-liivaga mängida lastud lastel nohu üldse ei tekigi. Ehk siis: nohu on ikka kasvatuse viga!
Kolmas grupp vanemaid on veel – need, kes igasügisesel lastevanematekoosolekul arvavad, et õigem oleks jätta ka pisema nohupiisaga lapsed koju, kuniks nad on täielikult paranenud. Mina nohuse lapse tõttu meie aia koosolekul viibida ei saanud, kuid meilgi võeti sama otsus vastu: tatt ninas, titt koju.
Ma saan aru vanemate murest. Muidugi ei meeldi mulle mõte sellest, et minu kaks nädalat koduravil hoitud laps aeda minnes millisekundiga uue viiruse külge korjab, sest vabapoliitika toob aeda tõbised ja nakkavad lapsed. On selge, et kui võtaksime vastu vabama otsuse ning lubaksime natuke nohuseid lapsi lasteaeda, tähendaks see paratamatult seda, et õpetajad peaksid lisaks muudele kohustustele silma peal hoidma kõigil lastel ning meeles hoidma, kellel täpselt mis ajal nohu hakkas, andma hinnanguid, kas see nüüd on nakkav või mitte... Kah ei töötaks!
Samas ma tean, et on lasteaedu, kus nohupoliitika on laialivalguvam ning tatised lapsed käivad igapäeva juurde. Ka mujal maailmas ei peeta nohu haiguseks nagu meil. Iga lapsevanem saab ju aru, kui laps on päriselt haige – ükski tõsiselt haige laps ei kargle Elsana mööda elamist ringi.
Selge on see, et igal lapsel on erinev immuunsüsteem. Ka minu laps on beebist peale saanud käia paljajalu ja mulla peale meil nina ei kirtsutatud. Üldiselt on ta väga terve laps, kuid lasteaias käima hakates see muutus. Ja ma ei ole sellest varem probleemi teinud, sest vabakutselisena kodust töötades olin ma harjunud oma aega vabamalt sättima.
Aga nüüd tahaks siiski täie auruga tööle keskenduda! Minu jaoks on veel arusaamatum, kuidas seda teevad üksikvanemad, kel pole üldse mingit tugisüsteemi – näiteks meie elame linnast väljas ja hoidjat, kes siia kaugele sõidaks, pole tekkinud (pole olnud ka otsest vajadust sellist inimest leida). Kui lapsel puuduks isapoolne perekond, kes kriisihetkedel hädast välja päästaks, oleks ma puhta hädas. Või siis teeksingi pooletoobist tööd, millega poleks rahul ei minu tööandja ega ma ise.
Niisiis: milline on elu võimalikkus nohuse lapsega?
/nginx/o/2021/09/26/14095012t1hd7db.jpg)