Kätlin Konstabel: kas lapsed tõesti peavad «liiga palju» õppima?

Foto: SCANPIX

Kui palju võib või peab laps õppima? Kas mitte «ei anta» liiga palju õppida? Laps peab saama ka õppimisest puhata? Jah, tunnistan, endagi kooliajal oli õppeaineid, mis tundusid kohustusena ja olid tüütud. Olen täiega nõus, et mõned asjad peab pähe õppima ja see ei ole ainult lõbu. On asju-oskusi, mida lihtsalt läheb elus vaja ja on asju, mida on viisakas osata. Ebareeglipärased tegusõnad võõrkeeles ja korrutustabel ja Eesti hümn ja noa ja kahvliga söömine ja muu selline.

Kogu sellise «vaesed lapsed, peavad õppima» jutu juures kipub meelest minema üks tohutult primitiivne tõsiasi – et lapsed ja meie kõik õpime ju kogu aeg. Enamik ajast teadvustamatult, aga ikkagi – kogu aeg. Uue info omandamine, sobitamine olemasolevaga, uute oskuste õppimine toimub pidevalt. Mõelge nüüd korraks. Laps õpib end külili keerama, õpib käima, rääkima – keegi ei arutle selle juures, et vist ikka liiga palju on ikka seda õppimist . Laps õpib, et teatud puhkudel saab kukkudes haiget ja teatud puhkudel väga ei saa. Miitte enam niiväga laps õpib, et kui kogu aeg jääd koju tulekuga hiljemaks kui vanematele lubatud, siis vanemad ei ole tavaliselt rõõmsad. Sama on ju kogu uue infoga, mida laps saab ja kasutab sünnist saadik. Puhas õppimine, nii loomulik tegevus.

Ma ise olen mõelnud, et üks parimaid asju, mida saan teha, et lapsel värske koolilapsena ja edaspidi elus hästi läheks, on toetada lapse uudishimu. Seda, mis pani ta end kunagi külili keerama ja püsti upitama. Muidugi on see ajuti jube tüütu – kui oled tööpäevast väsinud ja siis sajab kaela küsimusi kõikvõimalike maailma asjade kohta. Teisalt on see siis võimalus õppida lapsele piire seadma  («Vabanda, ma praegu tõesti ei jaksa vastata, kas me võiksime sellest rääkida poole tunni pärast.»)  või delegeerima («Sellest asjast teab isa kindlalt rohkem, küsi temalt.»). Aga üks põhimõte, mida meie oma peres oleme üritanud hoida, on see – pole teemat, millest ei saaks lapsega rääkida, pole küsimust, mille peale me ütleks, et «räägime kümne aasta pärast, lapsed ei saa sellistest asjadest aru».

Transformerid õpetavad elu

Ühest olukorrast, infotükist, huvist saab edasi arenda lõpmatult vestlusteemasid ja õppida erinevaid oskusi. Meie pojale meeldivad näiteks koerad. Selle huvi abil õppis ja õpib ta paremini võõrastega suhtlema – pakkusime talle paari aasta eest välja, et kui näeb mõnda rahulikult oma koera jalutavat inimest, siis kuidas oleks, kui ta läheks ja teeks juttu? Teretaks, küsiks koera tõugu, nime, kas on ka sõbralik ja – muidugimõista – kas silitada võib. Alguses tuli täpsed küsimused, fraasid koos pähe õppida, nüüd enam mitte. Motiveerib võimalus saada uue koeraga tuttavaks ja see on rohkem väärt kui hirmud.

Muide, kui nii palju muretsetakse, et kas poisid ikka suhetest ja tunnetest midagi lasteaias või koolis õpivad ning et poiste multikad on ainult üks tapmine ja tagaajamine, siis – vabandust, aga kõik lood ja mängud, kus on tegelased, kes üksteisega kuidagigi suhtestuvad, pakuvad ju suurepärast võimalust lapsega neil teemadel ka rääkida. Ei ole nii, et printsessi- ja kodumängudest rääkimine arendab tundeelu, omavahel madistavate transformerite või vihalinnukeste suhete lahtimuukimine aga mitte.

Muinasjutud ja lapsed on alati koos käinud, eks? Miks mitte arutada lapsega, millised olukorrad ja kuidas võiksid olla reaalselt võimalikud? Miks mitte lasta lapsel välja tuua loogikavigu? Mäletan, kuidas lugesime lapsega Skandinaavia muinaslugusid ja korraga laps turtsub naerust – kuidas saab olla nii, et alguses räägitakse pikalt, et polnud mitte midagi ega kedagi ja siis ilmus udust seal selgelt juba mõnda aega viibinud lehm.

Suurepärane võimalus lapsega kõikvõimalikel teemadel rääkida on vaadata koos telesaateid. Justnimelt koos ja mitte tingimata laste omi. Ikka nii, et endal ka huvitav. Dokumentaalfilmid, eriti loodusest on suurepärased (aga olge valmis rääkima surmast ja seksist), aga uudistesaated pole kehvemad. Seal on alati sõnu või teemasid, mida laps päriselt ei jaga ja mille kohta ta saab siis küsida. Kui vanem ka vastata ei oska, saab kohe koos uurida internetist.

Värske näide – telekas oli juttu SEB Tallinna maratonist. Meie lapsel tekkis huvi, et miks mõni jooksudistants on nimetatud läbitava maa pikkuse järgi, aga üks on maraton. Tekkis vajadus rääkida Vana-Kreeka ajaloost. Aga mitte ainult. Kui võtta abiks internet, saaks moehuviline lapsevanem rääkida sellest, milliseid riideid vana-aja sportlased kandsid (antiik-Kreeka puhul siis pigem, et miks nad neid ei kandnud), ajalooentusiast saab tutvustada Kreeka ja Pärsia pingelisi suhteid läbi aegade, terviseteemadel pädev täiskasvanu saab selgitada, miks praegu maratoonarid enamasti jooksu elusalt lõpetavad, antiikaja sõnumitooja aga kokku varises. Kas on loota, et laps jätab kõik selle meelde ? Ei. Aga kui tal jääb meelde seegi, et on üks kummaline jooksulugu, see on juba suur asi.

Seadusega pole ette kirjutatud, et lugemist või arvutamist tohib õppida aabitsast ja matemaatikaraamatust, aga mitte näiteks Kaubamaja kataloogi, Minecrafti käsiraamatut, Cosmopolitani või Imelisest Teadust lugedes. Värviliste piltidega ajakirjad lapsele huvitavatel teemadel võiks jätta tema lähedusse. Kui laps palub, et loetagu ette, siis võib näiteks öelda, et jah, aga tunni pärast. Kui laps juba natuke tähti tunneb, siis on ta sageli piisavalt kannatamatu ja üritab ta ise lugemist pusida. Ja miks peaks last keelama kokku liitmast Lego-kataloogist mänguasjade või naisteajakirjast kreemide hindu, et ta aru saaks, kui mitu asjakest näiteks 10 või 100 euro eest osta saaks?

Jah, lapse uudishimuga kaasas olla pole alati lihtne. Üks reegel peaks kindlasti olema see, et ole lapse kõrval absoluutselt kõigil juhtudel, kui saadav info või uus proovitav oskus võib olla väga emotsionaalne. Õpeta last selle tundega olema, räägi temaga sellest ja kuidas sina end tunneks. Lihtne pole ka see, kui tuleb ajuti endalegi arusaamatut infot kiirelt lapse «keelde» tõlkida – «Matrixi» vaatamine koos neljase pojaga koos vajadusega talle toimuvat pidevalt seletada oli minu jaoks vaimselt oluliselt suurem väljakutse, kui ükskõik milline eksam.

Aga mis siis, et keeruline on. Boonuseks – lisaks lapse teadmisjanu rahuldamisele ja ühisele koosveedetud ajale – saab siis ka tunde, et oled ise enda mugavustsoonist välja astunud ja võibolla midagi uut õppinud. Elukestev õpe on popp, teate ju küll.