Partneriga kooselus last kasvatav Mirell Sepp leiab, et osa inimesi näeb abielu omaette eesmärgina, samas kui teised peavad seda kohustuseks ja soovivad sõltumatud olla – siit ka otsus kas vabaabielu või pulmade kasuks.
Elukaaslastele sõltumatus, abiellujatele kohustused?
Tartu Ülikoolis värskelt kaitstud Kairi Kasearu doktoritööst selgus, et erinevalt Euroopa riikidest on Eestis vabal kooselul põhinevates perekondades kasvamas alaealised lapsed ja kooselud kestavad kauem. Sepp leidis, et kooselu populaarsuse peamiseks põhjuseks võib olla hirm, et abielu seab inimese raamidesse.
Abielu või kooselu eelistamine sõltub Sepa arvates inimese sisetundest: «On inimesi, kes on sünnist saati tahtnud abielluda ja leiavad, et see on pereväärtus ning loob kindlasti lapsele turvatunde.» Teatud inimgrupp võib abielu näha aga pigem kohustusena, ütles ta.
Suhte püsivus valitud variandist - pulmad või kooselu - naise arvates ei olene: «Kes on otsustanud abielluda, tunneb südames, et tal on seda vaja, sest inimesed ja nende vajadused on erinevad – see suhe võib kesta sama kaua, kui vabas kooselus.»
Sepp nentis, et vabaabielu puhul võib tekkida probleeme juhul, kui laps kooli läheb ja kannab küll isa, kuid mitte ema perekonnanime. «Kuna meie kristlikud pereväärtused eeldavad, et kõik peaksid abielus olema, siis see küsimus kerkib kindlasti esile.»
Vaba kooselu teemal doktoritöö kaitsnud Kairi Kasearu sõnul ootab Eesti naine abiellumiseks pigem mehe initsiatiivi. Sepp aga leidis, et naise poolne abieluettepaneku tegemine peaks igati teretulnud olema.
«Kui naisel on suhtes hästi head virbratsioonid ja tal lupsab see küsimus suust või on isegi ette planeeritud, siis on see igati positiivne,» sõnas Sepp ning uskus, et tugeva suhte korral oleks ka meespool ettepanekust positiivselt üllatunud.
Lisaks märkis naine, et vastav tunne ja aeg abiellumiseks võib tulla alles kõrgemas vanuses ja kui lapsed kodust lahkunud on: «Inimesed ei tohiks mõelda, et 40- või 50-aastaselt ei ole enam kombekas abielluda - kindlasti abielluge!»