Margit Härma: ka mehed arenevad

Margit Härma Foto: Tairo Lutter

Minu eluga on läinud nii, et perekondlikel põhjustel pean õige tihti ette võtma lennureise. Istud siis selles lendavas plekkpurgis koos kümnete võhivõõraste inimestega, olles sunnitud jagama nendega kitsukest istet ja peaaegu olematut õhuruumi.

Üritan alati esimeste hulgas ennast lennukis sisse seada, et panna nobedalt kõrvaklapid pähe ja süveneda filmi vaatamisse. Tavaliselt aitab see lennukis toimuvast siblimisest ja kärast oma rahulikku maailma pageda.

Aga ühel keskmise pikkusega reisil ei aidanud kõrvaklapid ega ka viimase peale keeratud filmiheli. Kamandav ja kile naisehääl kostis üle poole lennukikabiini. «No siiapoole, siin me istume! Tõsta see kohver üles! Eiiii... mitte nii, rattad ees! Issand, kas sa ei saa aru, rattad peavad jääma tahapoole! Jumala eest, lase teised inimesed läbi!» Esimese hooga arvasin, et ju saadab kamandaja vaimse puudega inimest, aga siis otsustasin aru saada, mis põhjusel on mõni nii tige. Selgus, et pisikese ja käbeda naise kõrval istub rahuliku olemisega mees. Viisakalt ja viksilt riides, täiesti adekvaatse käitumisega, ei tundunud teine kuidagi aeglane või vähese arusaamisega. Püüdis teha nägu, nagu ei läheks kogu kamandamine ja õiendamine talle korda, aga kehakeelest õhkus ebamugavust ja piinlikkust.