Viis tõsiasja, millega teadlik vanem lapse kasvatamisel arvestab

Foto: SCANPIX

Ameerika terapeut Pia Mellody on tuntud autoriteet suhete ja kaassõltuvuse teemal. Salasõna.eu refereerib tema raamatu «Kaassõltuvus» (eesti keeles 2007, kirjastus Väike Vanker) seda osa, mis kirjeldab, kuidas vanemad lapse sünnipäraselt kaasas olevaid omadusi arvestades saavad traumade teket ära hoida. Teadlikud lapsevanemad kasvatavad oma lapsi nii, et nad saavad täiskasvanuks küpsete, hästi hakkamasaavate inimestena, kellel on endaga hea läbisaamine.

Pia Mellody sõnul on igal lapsel sünnipäraselt kaasas viis omadust: nad on väärtuslikud, haavatavad, ebatäiuslikud, sõltuvad ja ebaküpsed. Lisaks neile viiele omadusele on lastel veel kolm omadust, mis võimaldavad neil korralikult suureks kasvada (vaatamata väärkohtlemisele ellu jääda ja hakkama saada): 1) keskendumine iseendale, mis tagab sisemise arengu; 2) piiritu energia, et suurekskasvamisega hakkama saada; 3) kohanemisvõime, et läbida pidevat kohanemist nõudvat küpsemisprotsessi.

1.     Laps on väärtuslik

Lapsed väärivad väärtustamist juba üksnes oma olemasolu tõttu. Neil ei ole vaja midagi «teha» selleks, et olla väärtuslikud. Samas ei tuleks peres hinnata ühte last rohkem kui mõnda teist pereliiget. Elu alguses puudub lastel igasugune minapilt, neil pole isiksusliku arenguga seonduvaid käitumismustreid. Tavaliselt õpivad nad suhtlemist esmalt emaga, seejärel ema ja isaga. Vanematest lähtuv austus saab aluseks nende eneseaustusele. Eluterve hoiakuga lapsed teavad: «Ma sündisin väärtuslikuna. Ma olen küllalt hea. Ma olen adekvaatne.»

Eluterve hoiaku väljaarenemiseks peab lapsevanem vältima ebafunktsionaalset tegevusmustrit, mille kohaselt ta jaataks üksnes enda tegevust ja eitaks lapse oma. Nii toimides annaks vanem lapsele sõnumi: «Sa tohid teha ainult seda, mida mina tahan, ja mitte seda, mida sa ise tahad.»

Kasutada tuleb võimu jagavat lähenemist, kus lapsele jääb mõnevõrra valikuvabadust, talle selgitatakse valiku alternatiive. Näiteks: laps ei taha õhtul magama minna. Ema ütleb, et ta mõistab seda soovi, aga kuna laps on alles 8 aastat vana ja vajab palju und ja järgmisel päeval on ees palju huvitavaid tegemisi, siis on hetkel magamaminek kõige õigem asi (toimub lapse soovide ja tunnete ärakuulamine ja reeglite selgitamine). Ema selgitab, et selles pole midagi halba, et laps ei taha parasjagu magama minna, aga tal on valida erinevate voodisse mineku viiside vahel: kas minna iseseisvalt või ema aitab (reeglite selgitamine ja nende juurde kindlaksjäämine koos nende täitmiseks erinevate võimaluste pakkumisega ei tee lapsele haiget). Juhul, kui laps ei aktsepteeri reeglit, siis võivad sellega järgmisel päeval kaasneda ebamugavad tagajärjed – laps ei saa mõnes ettevõtmises osaleda, kuna on liiga väsinud. Sellega õpetab lapsevanem lapsele enda eest hoolitsemist ja seda, et elus on valikuvõimalused ja vastavad tagajärjed ning et võimu on võimalik teistega jagada, läbirääkimisi pidada, sõna pidada jne.

2.     Laps on haavatav

Laste piiridesüsteem ei ole välja arenenud ja nad peavad laskma end vanematel kaitsta. Vanem peab last kaitsma füüsilises, seksuaalses, emotsionaalses, intellektuaalses ja spirituaalses plaanis. Lapsed õpivad ennast kaitsma selle kaudu, kuidas nad tajuvad oma vanemate kaitset. See tähendab, et hästitoimivad vanemad 1) tunnistavad laste õigust oma kehale, mõtetele, tunnetele ja käitumisele ning 2) kellegi teise väärkohtleva käitumise korral astuvad vahele ja pakuvad lapsele kaitset. Vanemad ei asu väärkohtleja poolele. Haavatavust õpib laps selle järgi, kuidas ta vanemad on võimelised jagama oma tundeid teistega, õppides, millised on kohased hetked haavatavuse näitamiseks ja läheduse kogemiseks. Vanemad õpetavad lapsele, et ta saab mõjutada teisi inimesi kas positiivsel või negatiivsel moel. Ta õpib olema tundlik ja tähelepanelik oma isikliku reaalsuse jagamisel ning õpib, et samamoodi nagu temal on õigus oma isikliku reaalsuse kaitsmisele, on selline õigus ka teistel.

3.     Laps on ebatäiuslik

Lapsed eksivad – õppimise ja kasvamise käigus teevad nad pidevalt vigu. Nad on veel ebatäiuslikumad kui täiskasvanud, kuna neil puudub elukogemus. Hästi toimivas perekonnas teab aga igaüks, et keegi meist pole täiuslik. Lapsevanemad ei püüa jätta muljet, nagu oleksid nemad jumal ja jumalanna. Seega, kui nemad eksivad, siis peavad ka nemad oma viga tunnistama, eksimuse hüvitama. Selle järgi õpivad lapsed samamoodi käituma. Kui vanemad ei suuda oma vigu tunnistada ja nende eest vastutada, võtavad nad ise endale Kõrgema Jõu rolli, blokeerides nii lastele tee tõelise Kõrgema Jõu tundmaõppimisele.

4.     Laps on sõltuv (vajaduste ja soovidega)

Lastel on teatud hulk sõltuvuslikke vajadusi, mida saavad rahuldada vaid teised inimesed. Selleks on toit, riietus, meditsiiniline abi, peavari, füüsiline ja emotsionaalne hoolitsemine, aga ka seksuaalne, majanduslik, haridusalane ja spirituaalne teave ning toimimisjuhised. Vajadus emotsionaalse hoolitsemise järele on üks olulisemaid pärast seda, kui põhivajadused on kaetud. See on vajadus pälvida teiste tähelepanu ja aega, et tunda end olulisena, et tunda end kuulduna ja nähtuna. Siia kuulub ka vajadus saada teavet selle kohta, kes ta on ja kuidas mingit asja tuleb teha (kuidas riietuda, puhtust pidada, sõpru leida, olla mees või naine). Selle tulemusel kujuneb sisemine tunnetus oma identiteedi suhtes. Ühelt poolt võtavad lapsed oma identiteedi kujundamisel infot sellest, mida vanemad «räägivad» neid olevat (nii sõnade kui tegude kaudu), teiselt poolt annab infot see, kui lapsed jälgivad oma vanemaid ja kuulevad seda, kelleks vanem ise end nimetab, kellena kirjeldab, millised on vanemate elutõed ja uskumused.

5.     Laps on ebaküps

Lapsevanem, kelles tekitab üllatust, viha või muret, et tema 8-aastane poeg käitub nagu laps, unustab tõsiasja, et ebaküpsus kuulub lapse põhiolemusse. Adekvaatsed lapsevanemad teavad, mida eeldada igas järgmises arengustaadiumis alates beebieast kuni teismeeani ja nad ei oota, et lapsed käituksid täiuslike väikeste täiskasvanutena. Nad ei oota, et laps käituks küpsemalt, kui on eakohane, ega nõua, et ta kannaks vastutust viisidel, mida oleks õigustatud eeldada vanema lapse puhul. Samuti ei luba nad lapsele käitumist, mis on ilmselgelt sobiv nooremale lapsele, vaid suunavad ta konstruktiivsel viisil eakohase käitumise juurde. Lapsed ei reageeri ründavale käitumisele: lõpeta see lapsik, rumal käitumine! Vaid sellele, kui viha aktsepteerida ja küsida: räägi mulle, mis sinuga juhtus?