Eesti naised naljalt abieluettepanekut ei tee

Abiellumiseks ootavad Eesti naised initsiatiivi meestelt. Foto: SCANPIX

Eesti mehed, võtke nüüd kaasa kenasti käevangu ja viige ta altari ette, sest meie vabaabielude osatähtsus on kogu Euroopa suurimaid. Ja miks? Sest naine ootab, et te printsina tema kätt paluksite. Tartu Ülikoolis äsja vaba kooselu teemal doktoritöö kaitsnud Kairi Kasearu ütleb intervjuus Postimehele, et naised on pereasjus küll järjest otsustavamad, aga abieluettepanekut nemad naljalt tegema ei hakka – siin peab ikka mees suu lahti tegema.

Kumba teie isiklikult eelistate – abielu või vabaabielu?

Kui hakkasin seda teemat bakalaureusetudengina uurima, siis eelistasin vaba kooselu. Nüüd aga ütlen, et ehkki kooselul ja abielul pole erilist vahet, kaldub eelistus abielu poole.

Minu tutvusringkonnas pole küll ühtki naist, kes ei tahaks tanu alla saada.

Enamik tahaks abielluda. Abielul on suur sümboolne väärtus, ehkki praktilises plaanis pole nii suurt vahet.

Eestis on väljaspool abielu sündinud laste protsent Euroopa suurimaid ehk lausa ligi 60. Mida sellest järeldama peab? Kui naised tahavad abielluda, siis järelikult on mehed surunud naistele peale oma tahtmise mitte abielluda?

Selle kohta on meil üks uuring – küsitlesime vabas kooselus paare, kellel oli ühine laps või lapsed. Paarid peavad tegema otsuseid – kooselu alustamine on otsus, nagu ka lapse saamine või abiellumine. Otsus kooselu alustada tuleb suhteliselt lihtsalt – kaua ma ikka käin ühest kohast teise, kui hambahari on juba siin! Eks kolin siis vaikselt sisse.

Uuringust tuli välja ka see, et naiste sõnul oli lapse saamine on meie ühine otsus, sellal kui mehed leidsid, et tegelikult oli see naise initsiatiiv.

Abiellumisotsuse puhul rääkisid aga naised, et abiellumine ei ole teemaks olnud. Naine ootab pigem mehe initsiatiivi. Abiellumine on naisele nagu ideaal ja ideaalis tuleb prints valgel hobusel ja teeb ettepaneku, nagu muinasjutus. Niisiis ootavad naised selles vallas traditsioonilist käitumist.

Teiseks vabasse koosellu jäämise põhjuseks on see, et «me oleme juba nii kaua koos olnud ja kuidas me siis nüüd teeme sellise sammu». Selleks on vaja mingit tõuget. Minu oponent tõi näite Rootsist, kuidas vabas kooselus elava paari vanematel oli ümmargune pulma-aastapäev ja otsustatigi siis samal ajal abielluda.

Üks mees küsis aga tabavalt: «Kui ma tulen igal õhtu koju ja toon poest saia ja leiva, siis kuidas ma tulen ühel õhtul koju ja toon sõrmuse?»

Kas vaba kooselu tuleks käsitleda kui seadustamata abielu või pigem kui kooselu teistsugust vormi, mis tuleks samamoodi legaliseerida?

See sõltub paljuski ühiskonnast ja kultuurist. Analüüsid näitavad, et ega vabas kooselus ja abielus paarid ei erine väga teineteisest. Ei saaks öelda, et vaba kooselu oleks näiteks vaesemate ühiskonnakihtide fenomen.

Järelikult põhineb vaba kooselu või abielu kasuks otsustamine inimeste isiklikel eelistustel. Vaba kooselu seadustamise küsimus võiks ju tulla kõne alla siis, kui inimestel ei oleks  võimalik abielluda, sest abielu registreerimine on meeletult kallis – ma ei räägi pulmapeost, vaid lihtsalt registreerimisest. Abielu registreerimise riigilõiv on meil ju mõnisada krooni. Kui inimesed tahavad oma suhte legaliseerida, siis las nad abielluvad.

Olete uurinud ka seda, kui kaua kestab Eestis vaba kooselu enne abiellumist. On see keskmiselt pikem kui teistes riikides?

Tuleb välja, et 1990. aastatel Eestis alanud vabad kooselud on pikaajalised. Vaba kooselu on lühiajaline nendes riikides, kus abiellumine on norm ja traditsioon – seal käib jutt paarist-kolmest-neljast kuust, meil aga aastatest. Meie uuritud paaridest poolte kooselu oli kestnud rohkem kui kuus aastat.

Kas üks oluline abiellumata jätmise põhjus on rahapuudus, sest ei ole mõtet lihtsalt registreerida? Võiks ikka korralikud pulmad teha, aga need maksavad kõige vähem kümneid tuhandeid kroone.

Tõelised pulmad maksavad tõepoolest palju – kui teha, siis teha juba korralik pulm, aga see on kallis. Samas leitakse abiellumiseks alati raha ühiskondades, kus see on norm ja traditsioon. Meil puudub abiellumiseks ühiskondlik surve.

Teie doktoritöö järgi suurenes 1990. aastatel vabaabielude osatähtsus järsult. Miks ikkagi?

Eks need juured on ajaloos. Nõukogude süsteem soosis abiellumist – kui sa olid abielus, siis suunati sind ja su elukaaslast tööle samasse piirkonda. Ka korteri saamine ja autoostuload olid seotud perekonnaseisuga.

1980ndate lõpus oli meil veel lühike patriootiline periood, kui igas peres pidi olema kolm last. Aga kui see aeg läbi sai ja kui Nõukogude Liit kokku varises, kadusid ka abielu soosivad meetmed. Teisalt kulus inimeste energia sellele, et kuidagi ära elada.

Kui vaatan oma tutvusringkonda, siis näen, et pikaajalised kooselajad on hakanud abielluma. Tundub, et tendents on paremuse suunas.

Sellel kümnendil hakkas abiellumiste hulk tõepoolest taas kasvama. Eks osa pikka aega koos elanud inimestest jõudis seoses majandusolukorra paranemisega äratundmisele, et nüüd lõpuks võib abielluda. Teisalt tuleb peale järgmine põlvkond noori, kes võivad hakata kasvatama abiellumiste hulka. Abiellumisele eelneva kooselu aeg võib hakata taas lühenema.

Samas on abiellujate hulk seoses majanduskeskkonna halvenemisega nüüd jälle vähenenud.

Väljavõtteid Kasearu doktortööst
•    Viimastel aastatel on poolte Eestis sündivate laste vanemad abielus ja pooltel vabas kooselus. Euroopa kontekstis on see üsna ainulaadne.
•    Vaba kooselu on enam levinud Skandinaavia maades, kus see on pigem alternatiiv abielule. Teistes Euroopa riikides on vabas kooselus elavate inimeste osatähtsus ühiskonnas väiksem, kooselud on lühemaajalised ning enamikul juhtudel on tegu pigem abielu eelperioodi kui alternatiiviga.
•    Teistest Ida-Euroopa riikidest eristub selgelt Eesti, mis sarnaneb vaba kooselu iseloomustavate tunnuste poolest pigem Skandinaavia maadega. Erinevalt Euroopa riikidest on Eestis vabal kooselul põhinevates perekondades kasvamas alaealised lapsed ja kooselud kestavad kauem.
•    Abielu eelistamine vabale kooselule tuleneb pereväärtusi kandvatest hoiakutest, nagu näiteks veendumus, et lapsed peaks sündima registreeritud abielus olevatele vanematele, abielu tagab suurema kindlustunde jne. Samas ei ole abielu eelistamine seotud sotsiaaldemograafiliste taustategurite või partneriga koos olemise kogemusega.
•    Vaba kooselu eelistavad noored, kelle pereväärtusi kandvad hoiakud on vähem avaldunud või siis puuduvad üldse.
•    Traditsioonilisi soorolle toetavad naised tajuvad töö- ja pereelu ühitamisega kaasnevat topeltkoormat vähem ebaõiglase ja problemaatilisena kui naised, kes kannavad võrdsemat sooideoloogiat.
•    1990. aastate algul iseloomustas vaba kooselu paare võrreldes abielupaaridega madalam sotsiaalmajanduslik staatus.
•    Vaba kooselu levik on seotud Nõukogude Liidu kokkuvarisemise ja Eesti taasiseseisvumisega. Nii näiteks kadusid sotsialistlikus ühiskonnas abiellumisega seotud eelised, nagu töökohtadele suunamine, elamispinna eraldamine jms.
•    Samal ajal tekkisid uued riskid, nagu töötus ja vaesus, sotsiaalsed normid teisenesid ning omaks võeti läänelikud väärtused.
•    Raske on mõõta vabas kooselus elavate inimeste osakaalu ühiskonnas, kuna puudub vastav ametlik statistika. Praegu on vaba kooselu hindamise aluseks kaudne ametlik statistika, mille kohaselt määratletakse vaba kooselu levikut väljaspool abielu sündivate laste osatähtsuse järgi.
Allikas: Kairi Kasearu doktoritöö