Vägistamise üle elanud naine õpetab teisi ohvreid oma keha uuesti armastama

Foto: SCANPIX

27-aastast Pavan Amarat vägistati, kui ta oli alles teismeline. Naise jaoks oli asja juures kõige kurvem see, et vägistamisohrvitele ei pakutud pikaajalist tuge, mistõttu otsustas ta ise olukorda muuta. 

Amara tegi algust projektiga My Body Back (minu keha tagasi - toim.) ja korraldab iga kuu kokkusaamisi ühes Londoni sekslelusid müüvas poes, et aidata noortel vägistamisohvritel uuesti oma kehaga sõbraks saada, kirjutab The Daily Mail.

Medõeks õppiv Pavan Amara teeb koostööd ka seksuaaltervise kliinikutega, et pakkuda noortele naistele protseduure, mille võiks pärast vägivaldset vahekorda teha. Tema sõnul tundis ta ise sellistest asjadest teismelisena puudust. 

«Me aitame naistel uuesti oma kehaga sidet luua. Pärast vägistamist on hästi oluline see, et sa saaksid end taas iseendana tunda. Keegi on ju kasutanud seksi sinu vastu relvana. Meie vestlusringid on väga lõbusad, me ei räägi alati traagilistest asjadest. Tähtis on see, et naised keskenduksid oma füüsilistele vajadustele,» selgitas Amara oma ettevõtmise tagamaid.

Naistele antakse ka praktilisi koduseid ülesandeid. Näiteks soovitatakse seista duši all ja tunda, kuidas veepiisad mööda nahka voolavad.

Enne projekti algatamist rääkis Pavan Amara 30 vägistamisohvriga. Selgus, et mõned naised olid veel aastaid pärast rünnakut niivõrd pinges seksi ajal, et nad hakkasid oksele või minestasid. Amara enda kogemused näitasid, et tema tundis pärast rünnakut suurt puudust sellest, et keegi oleks talle toeks. Selle tulemusel muutus tema kehakuvand ja ta ei lasknud ennast enam pildistada ega suutnud isegi peeglisse vaadata. 

«Ma ei taha, et see kõlaks liiga dramaatiliselt. Minu jaoks oli see pigem praktiline probleem: kuidas ma saan end meikida, kui ma e suuda isegi peeglisse vaadata. See leidis aset 2-3 aastat pärast vägistamist ja mitte keegi polnud mulle toeks,» meenutas noor naine. Ta pidi minema naistearsti juurde kontrolli, kuid lahkus poole pealt, kuna talle meenus vägistamine. Pärast seda ei suutnud Amara mõnda aega arsti juures käia. 

Ta guugeldas «vägistamine, kehakuvand, ei saa arstile minna», kuid see ei andnud ühtegi tulemust. Alguses tundus talle, et probleem on temas, kuid nüüdseks on ta rääkinud paljude teiste ohvritega ja saanud aru, et enamik neist tunneb täpselt sama. Naised tahavad arstitoolil istudes oma keha kontrollida, kuid paljude jaoks meenutas naistearsti läbivaatus rünnakut ja nad ei suutnud seda teha. 

Amara meenutas, et temal oli pärast rünnakut raske olla rahvarohketes kohtades. «Mulle ei meeldinud, kui võõrad puudutasid mu õlgu. Vahel haaras keegi käest ja ütles, et mul kukkus midagi maha. Sellised kogemused mõjusid mulle ja viisid mind endast välja. Keegi võõras tungis minu isiklikku ruumi. Ma võtsin sel perioodil kõvasti ka kaalust alla. Ja ma olin veendunud, et olen oma kogemustega üksi,» lausus ta. 

Amara sõnul on projekti raames pakutava arstiabi kohad juba järgmise aastani täis. «Vägistamises on alati süüdi vägistaja. Miks peaksid naised siis oma tervisega riskima ja vältima arsti juures käimist?»

Vestlusringidesse võivad naised kaasa võtta esemeid, mis tekitavad neis mugava tunde (nt padi kodust). Märtsikuus algatas Pavan Amara uue projekti nimega Notes of Love (armastuse kirjakesed - toim.), mille käigus saavad võõrad inimesed vägistamisohvritele julgustavaid sõnumeid kirjutada. Sõnumid kirjutatakse südamekujulistele paberitele ja need on üleval näiteks kriisikeskustes. 

«Ma tean ise väga hästi, kui lihtne on ennast süüdistada. See on väga haavatav aeg ja minu eesmärgiks on pakkuda naistele pikaajalist tuge,» rääkis Amara. 

Projekti meeskond peab hetkel läbirääkimisi USA organisatsioonidega, et pakkuda sarnaseid teenuseid ka USA naistele.