Looduslikud ja poolsünteetilised kangad: mis on mis?

Foto: SCANPIX

Eelmisel nädalal kirjutas bioneer.ee loomse päritoluga looduslikest kiududest. Seekord tulevad vaatluse alla taimset päritolu materjalid ning lisaks midagi, mis jääb nende kahe vahele, kirjutab Helen Orav.
 

Tänapäeval vaieldamatult enimkasutatud looduslik rõivamaterjal on puuvill (cotton), millest toodetakse lõnga ja kangaid. Puuvilla on võimalik kasvatada troopilistel ja lähistroopilistel aladel üle kogu maakera.

Suurimad puuvilla eksportijad on Hiina ja India kuid eriti pika kiuga puuvill kasvab Egiptuses. Esimesed tõendid puuvilla kasvatamise ja  puuvillakiudude kasutamise kohta pärinevad 8000 aasta tagusest ajast.

Puuvillase riide valmistamiseks kasutatakse puuvillapõõsa vilju ümbritsevat kiudu. Et puuvill hästi kasvaks ja viljuks, on vajalik pikk külmavaba periood, palju päikest ja keskmiselt sademeid.

Sellised tingimused on paraku väga sobivad ka kahjuritele ja haigustele ning seepärast kasutatakse puuvillatööstuses väga suurel hulgal putukamürke ja pestitsiide; taimede kasvu suurendamiseks lisatakse aga keemilisi väetisi.

Keemiaga on tihedalt seotud ka merseriseeritud puuvill – see on puuvillaniit, mida on keemiliselt töödeldud, et lõng ja sellest valmistatud kangad oleksid läikivad ja sarnaneksid välimuselt siidiga.

Tänapäeval kasvatatakse puuvilla ka aladel, kus looduslikke sademeid ei ole piisavalt ning seetõttu kulub istanduste niisutamiseks tohututes kogustes magedat vett. Et suurendada taimede vastupanuvõimet taimekahjuritele, kasvatatakse tänapäeval ka geneetiliselt muundatud puuvilla.

Kõik eelnev muudab puuvilla kandmise ökoloogilist jalajälge suuremaks. Poest riideid ostes me kahjuks ei tea, mida on selle kanga saamiseks tehtud. Alternatiiviks on orgaanilisest ehk ökopuuvillast valmistatud riided, mille puhul ei ole kasutatud sünteetilisi väetisi ja keskkonnamürke.

Lina (linen) on pärit Vahemeremaadest ja Indiast. 30 tuhat aastat tagasi oli just lina esimene taimne materjal, millest õpiti kiudu saama. Linakuid on läikiv ja 2-3 korda tugevam kui puuvill. Lina elastsus on väiksem kui puuvillal ja seetõttu ei tundu ka linased riided alati nii pehmed kui puuvillariided.

Linakiud on pikk ja tasane ning seetõttu ei ole kangas «karvane». Lina puuduseks on tema jäikus ja ta kortsub kergesti, kuid ta muutub iga pesuga pehmemaks. Tänapäeval toodetakse lina peamiselt Euroopas.

Väga tugevat ja vastupidavat kangast on võimalik toota kanepist (hemp). Samas ei jää kanepist riided pehmuselt sugugi alla puuvillale. Kanepit kasutati riiete valmistamiseks esmakordselt umbes 12 tuhat aastat tagasi ja selleks sobivad alad ulatuvad parasvöötmest kuni lähistroopikani.

Taimede kasvatamisega kaasnev negatiivne keskkonnamõju on kanepil väiksem kui teiste taimede kasvatamisel, sest kanepitaimedes sisalduvate ainete tõttu ei ole kasvatamisel vaja kasutada taimekatsevahendeid.

Kahjuks on viimase kahesaja aasta jooksul kanepi kasutamine riiete valmistamisel oluliselt vähenenud, kuna tootma on hakatud suures koguses sünteetilisi materjale. Kanepist riideid on sagedamini võimalik leida ökopoodidest.

Bambus (bamboo) on rohttaim nagu timut või tarn, ainult väga kõrge ja kiire kasvuga. Bambusest on võimalik kiude saada kahel viisil, mõlemad on välja töötatud Hiinas.

Esimene on mehaaniline protsess, mis on sarnane kanepikiu valmistamisele, kus taime varred peenestatakse ning naturaalsete ensüümide abil eralduvad kiud. Teine võimalus on kasutatada selleks kemikaale. Bambuskangad on pehmed, imevad hästi niiskust ning on antibakteriaalsete omadustega.  Bambus on kõige hilisem taimne kangamaterjal.

Looduslike ja sünteetiliste kangaste vahepealsed materjalid

Sünteetiliste materjalide tootmine sai alguse 1890ndatel aastatel, kui õpiti valmistama viskoosi. Viskoosi algmaterjaliks on tselluloos ehk puit, mida töödeldakse keemiliselt ja eraldatakse niinekiud. Seega jääb viskoos looduslike ja kunstlike materjalide vahepeale. Tootel võib olla märgitud ka kunstsiid või Rayon.

Modal – algmaterjaliks on taas tselluloos. Seda töödeldakse nii, et valmis kangas on võimeline endasse imema 50 protsenti enam vett kui puuvillakangas. Puuvillaste riiete negatiivseks omaduseks ongi see, et nad niiskuvad kergesti ja niiskus ei eraldu. Tagajärjeks on see, et puuvillast riietes hakkab kehal külm.

Lyocell – suhteliselt uus materjal, mida valmistatakse keemiliselt töödeldud ja valgendatud puidumassist või ka taaskasutatud paberist.

Kui artiklis nimetatud materjalidest riided on valmistatud rangetele keskkonna- ja tervisekaitsenõuetele vastavalt, siis on see alati toote juures ka ära märgitud. Sellised riided võivad kanda näiteks Öko-Tex märki ning vastavad seega kindlatele kvaliteedinormidele.