Kui koduvägivalla ohvriks on mees

Foto: SCANPIX

Hiljaaegu vahendasime kolme naise lugu, kelle suhted olid kallutatud ning täis vaimset vägivalda. Aga vägivallatseja ei pruugi olla alati mees, vastupidi: koduvägivallas võib mees ka ohvriks olla. Siin on kahe Eesti mehe lood suhetest, mis olid karmid, kurnavad ja dramaatilised.

Holgeri lugu: «Naine vehkis mu nina all suure pussnoaga…»

Holger (35) kohtus oma endise naisega ligi kümme aastat tagasi, kui mõlemad olid 25aastased. «Suhe algas nagu tavalistel noortel: kirglikult, normaalselt,» meenutab ta pealtnäha kauni idülli algust. Neiu jäi talle esialgu silma lõkerdava naeru ja lõbusa olekuga, nagu iga teine tavaline noor naine. Samas olid suureks ohumärgiks aga suhteliselt varajases suhte alguses probleemid seksuaalsusega.

Naisel tekkis peagi miljon erinevat põhjust, miks üldse mitte seksida. Lisaks teab Holger tagantjärele, et väga kahtlane oli ka tõsiasi, et ta ei teadnud tegelikult midagi naise taustast. «Ta oli pärit perekonnast, kus ta ei teadnud oma isast midagi ja ema oli väga kinnine inimene. Kodu oli räpane ja must, kuigi seal elasid koos kaks naisterahvast.» Lisaks tundub tagasi mõeldes kummaline, et kõik naise eksid olid olnud mõttetud ja jobud mehed, kedagi neist ei meenutanud ta hea sõnaga, kuigi sai nendega ju ometi elu ja intiimsusi jagatud.

Umbes viis aastat tagasi, pärast laste sündi, kadus paari suhtest täielikult seks ära, räägib Holger. Kui lähedus teemaks tuli, naine põikles ning uuris ründavalt vastu, et miks see teema üldse nii oluline peaks olema. Teisalt kuulis ta aga «küla pealt» pidevalt kiitusi, kui normaalne ja hea mees ta olla. Kodune ja avalik reaalsus ei klappinud enam. «Kõige karmimad olid viimased paar aastat, kui naine läks järjest ülbemaks,» räägib Holger. Tagantjärele selgus ka, et juba sel ajal pettis naine teda ning see kestis, kuni lõpuks vahele jäi. Loomulikult järgnes stseen, kuid: «Kui vahele jäi, siis tahtis hüsteerias telefoni puruks visata ja ise auto alla hüpata. Pärast ütles, et tegi nalja, ütles, et ma teadsin ju ammu juba, et ta mind ei taha…»

Edasi läksid tülid aina hullemaks. «Kord vehkis ta mu nina all suure pussnoaga, teinekord karjus, et võin ta ära vägistada. Ma ei ole teda kogu suhte jooksul kordagi löönud ega vaimselt terroriseerinud – oma sõnade järgi on ta seda väga hinnanud,» meenutab Holger. Seevastu süüdistas naine meest aga paksuks minemises ja kui 95 kilo kaaluv 195 sentimeetri pikkune suhteliselt sportlik mees võtaks kümme kilo maha, hakkaks ta uuesti ka seksima… «Kui kaalul oli juba 87 kilo ees, tuli naisel külm higi otsa ette,» räägib Holger. «See on kõige haigem jutt üldse, mida ma mõne naise suust kunagi kuulnud olen! Ole kaalus X ja ma hakkan sinuga seksima… Tule taevas appi!»

Pärast seda, kui naine jäi Holgerile petmisega vahele, proovis paar oma suhet terapeudi juures lappida, aga seal selgus, et naisel puuduvad mehe suhtes igasugused tunded. «Siis oli lõplikult selge, et seda suhet pole enam võimalik päästa. Terapeut ütles, et kui naine teiste meeste peale funktsioneerib ja kodus mitte, siis võta endale uus naine,» vahendab Holger.

Piinav suhe hakkas lõpuks lahutuse poole liikuma, kuigi alles kolm aastat tagasi abielluti kirikus altari ees. Holgerile tundub, et abiellumine oli vaid projekt ühiskonna ja sõprade ees. «Pärast lahutust teatas naine, et ma polnudki üldse mingi mees… Tänamatu, arrogantne, suurushullustusega ja täielikult empaatiavõimeta naine,» võtab Holger suhte kokku.

Muidugi oleks võinud Holger ammu suhte lõpetada, kuid lükkas seda edasi, kuna lootis, et äkki naine abielludes muutub. Pealegi olid mängus väikesed lapsed, keda Holger väga armastab. Lõpuks lepiti kokku, et elatakse mõnda aega ühe katuse all veel sõpradena edasi – selle peale leidis naine kiirelt armukese. «Siis oli selge, et agoonia tuleb kiiresti lõpetada ja sellele jamale joon alla tõmmata,» ütleb mees. «Jube kahju oli lastest, et ei saa iga päev enam nende kõrval olla ja nendega koos nii palju aega veeta, et nad on nüüd osa riiklikust statistikast: lahutatud ja katkisest perest… Aga laste pärast ei soovita kellelgi ennast ohverdada suhtes, mis ei tööta. Elame siiski vaid ühe korra.»

Kristjani lugu: «Tol päeval jõudsime temaga hullumajja kolm korda…»

Kristjan (29) kohtus oma tulevase elukaaslasega sünnipäeval, olles ise väsinud ja sotsiaalselt mitte eriti adekvaatne. «Ma käitusin nagu tõsine mühakas, mille peale see naine lihtsalt sulas mu käte vahel. Poolteist kuud hiljem otsustasime juba kokku kolida,» räägib mees. Tüdrukut eriliselt tundmata märkas ta siiski tema suhtlemismustrites teatavat veidrust: pikaaegsed sõbrad ei vaielnud talle kunagi vastu, lihtsalt lasksid tal rääkida, noogutasid viisakalt kaasa ja vahetasid siis teemat.

Asjad kiskusid imelikuks juba pärast paari kuud kooselu, kui ühel õhtul jõi naine, kes oli pigem karsklane, ära paar pudelit õlut, tuli voodisse ning hakkas Kristjanit lihtsalt peksma. Mees tegi sellest omad järeldused: ju naine ei kannagi hästi alkoholi ning edaspidi saab Kristjan tal silma peal hoida, et asjad käest ei läheks. Ta isegi eelistas pidudel pigem alkoholivaba jooke juua.

Aegamisi kadusid ära Kristjani sõbrad. Kui ta üritaski kedagi külla kutsuda, tuli sellest kodus tõeline draama, seega mingil hetkel Kristjan loobus proovimast. Tülid olid igapäevased: küll polnud köök piisavalt puhas, küll olid Kristjani arvamusavaldused seltskonnas mõttetud ning teenisid välja sõimuvalangu suure seltskonna ees.

«Ükskord istusin tema sõbraga, kes oli ka minu koostööpartner, suvel meie köögis. Ma olin ostnud markertahvli ja tegelesime erinevate struktuuride visualiseerimisega,» meenutab Kristjan üht markantseimat juhtumit. «Naine tuli koju ja teatas, et tahvel haiseb ja see tuleks kohe ära visata. Aknad-uksed olid lahti, ütlesin, et meil läheb kümme minutit veel ja ta võib sel ajal oodata suvepäikese käes või teises toas… Selle peale võttis naine koos tahvli meie joonistega, marssis uksest välja ja peksis selle kivi vastu puruks. Seejärel võttis ta riiulist nõud ja kukkus neid ükshaaval põrandale puruks loopima. Lihtsalt võttis ja loopis enda ette maha kildudeks…»

Edasi pajatab Kristjan aga rahulikult loo, mis ajab ihukarvad püsti. «Enne ärikohtumisele minekut käisin juuksuris ning kui koju jõudsin, oli naine šokeeritud, et käisin ilma tema loata juukseid lõikamas,» meenutab Kristjan ja lisab: «Tol päeval jõudsime temaga kolm korda hullumaja vastuvõttu. Esimesel korral anti tabletti ning seletati pikalt ja põhjalikult, et juuksed kasvavad tagasi. Mõtlesin, et viin ta pärast arstilkäiku rahustuseks kohvikusse kooki sööma. Tee peal ähvardas ta kättemaksuks ennast ära tappa, nii jõudsime ka teist korda hullumaja vastuvõttu.»

Sellega košmaarne päev ei lõppenud. «Pärast teistkordset haiglast lahkumist tuli ta mulle lihtsalt füüsiliselt kätega kallale, mille peale veetsin ma järgmised kaks ööpäeva kontoris diivanil magades. Selle aja jooksul ei tundnud ta kordagi huvi minu või mu tervisliku seisundi vastu.» Kristjan peab vajalikuks lisada, et tegu oli füüsiliselt temaga vähemalt samavõrdse naisterahvaga, seega oli ka vägivald tõsine ja valulik.

Hoolimata dramaatilisest suhtest proovis Kristjan päästa, mis päästa annab, ning arvas, et ehk teeks head keskkonnavahetus. Nii üüriski ta uue korteri ning esialgu tunduski, et elu on roosiline ja roosa («Mõõdukate ektsesside ja kirgliku seksiga.»), kuni saabus järjekordne töö-öö, mille käigus Kristjan koos kolleegiga õhtul koos süüa tegid ning hommikuni töötasid. «Pärast väikest uinakut ärgates avastasime, et õhtul tehtud toit oli kuhugi kadunud. Selgus, et naine oli ära visanud, tema sõnul oli toit pahaks läinud.» Kuna nii Kristjanil kui tema koostööpartneril oli raske uskuda, et mõne tunniga võinuks söögiga midagi juhtuda, ning nad seda ka ütlesid, naine vihastas ning oma väite tõestamiseks loopis ta suure prügikoti sisu koos äravisatud toiduga mööda korterit laiali. «Protsessi käigus suutis ta end prügi sees olnud terava konservikarbi äärega korralikult vigastada ning jooksis seejärel psühhoosis mööda elamist ringi, jättes kõikjale vereloike…»

Pidev stress, süüdistamine, tülikiskumine ja draamad mõjusid lõpuks Kristjanilegi ning ta tunnistab, et on elus ühe korra naist löönud – seda sama naist. Selja taga oli järjekordne pikk tööpäev ning koju jõudes avastas ta eest naise koos sõpradega lõbusalt aega veetmas. Kõht näljast korisemas, hakkas ta endale süüa vaaritama, juues kõrvale klaasi veini. Kogemata sai kaste liiga piprane – ei midagi hullu, kinnitab Kristjan. Naise sõbrad sõid ja neile maitses, kuid kui naine ampsu võttis, kaotas ta enesevalitsuse ning süüdistas meest, et too olla teinud kastme meelega liiga vürtsika, et naine seda süüa ei saaks. Oma jutu illustreerimiseks valas ta kogu Kristjani söögi pipraga üle, muutes selle kõlbmatuks. Kristjan vihastas, viskas naisele veini näkku ning pöördus vaikides minekule. Aga naine ei jätnud, vaid järgnes talle, süüdistades ja röökides. «... alkohol, raev, kõik see kees üle,» tunnistab Kristjan. «Pöörasin ümber ja lõin teda lahtise käega näkku. Kõigi ees. Selline pehme ja saamatu ja jõuetu laks, sest ma polnud põhikoolist saati kedagi isegi üritanud lüüa. Hopsti – mul oli järsku naisepeksja maine ja kõik tema sõbrad said kinnitust kogu sellele ibale, mis ta oli neile pidevalt minu kohta rääkinud.»

Mõni aeg edasi avastas Kristjan, et kuigi soovib suhet lõpetada, ei tahtnud ta naist maha jätta, kuna ilmselgelt ei ole naisega vaimselt kõik korras. «Ma ei tahtnud olla selline mees, kes haige naise kõrvalt isekalt minema põgeneb. Sellise kaastundedünaamika peal opereerisid ka tema sõbrad ja opereerivad siiamaani.» Paar käis koos ka teraapias, kust mees ei leidnud muud abi kui väikese hingerahu, kuna ka terapeut püüdis naisele selgitada, et tema käitumine pole adekvaatne.

Suhe lõppes, kui Kristjanile pakuti tööd teise linna. Naine küll kolis talle mõne aja pärast järele ning sattus ka samadesse seltskondadesse, proovides taas kontakti luua. Siis aga oli Kristjan juba targem ning märkas mustrit: kui omavahel püüdis naine teda võrgutada, rääkides, kuidas teda igatseb, siis avalikult oli jutt vastupidine: ikka olla Kristjan see, kes ahistab, teda tagasi tahab ning suisa abielludagi lubas. «See oli hetk, mil lõpetasin temaga igasuguse suhtluse.»

Mida soovitavad Holger ja Kristjan sarnases olukorras meestele?

Holger ütleb tagasi vaadates, et kogu katsumus mõjus talle nii hästi kui halvasti. Kahju on kaotatud ajast, kuid rõõm on toredatest ja tervetest lastest. «Uutes partnerites otsin lihtsust, vaimseid huvisid ja empaatiavõimet,» ei ole Holger lootust kaotanud. Samuti on ta kaasa võtnud õpitunni, et seks on peas kinni. «Partnerid peaksid vaatama pisut rohkem teise inimese tausta, teekonda, kust ta tuleb. Kirg kestab maksimaalselt kaks aastat, edasi on vaja suhtega tööd teha. Sarnases olukorras meestele on Holgeril üks lihtne nõuanne: «Kui naine teid enam ei suudle, siis laske kiiresti jalga, ükskõik kui toredad lapsed teil on. Tõmmake juhe kiirelt seinast ja minge oma teed.»

«Koduvägivalla meedikajastus on Eestis ajalooliselt olnud niivõrd kallutatud, et isegi keset sinikaid ja puruks lõhutud asju temaga elades ei tulnud mulle kordagi pähe, et mina (MEES!) võin olla koduvägivalla ohver,» nendib Kristjan. «Sellist võimalust minu peas ei eksisteerinud. Eesti koduvägivalla tüüpnarratiiv oli selgelt «joodikust mees peksab kaitsetut naist ja lapsi» ning kõik ühiskonnas levinud lood vastupidisest vägivallast olid anekdoodid, kus alltekst ütles selgelt, et kui naine on vägivaldne, siis järelikult on mees selle ära teeninud.»

«Ühel hetkel hakkasin aru saama (ja see kõlab nüüd väga totralt), et ka naine on inimene ja kõik inimesed võivad olla oma partneri vastu vägivaldsed,» räägib Kristjan, kuidas lõpuks maailmavaade muutus. «Siis kadus minu peast see mõte, et ma pean sundima ennast temaga koos olema, sest haige inimese hülgamine on julm ja isekas.» Nüüd on Kristjan hakanud inimesi võrdsetel alustel hindama ning kui ikka keegi tekitab pidevalt jamasid, pole vahet, mis soost ta on – draamatseja tuleb elust kohe välja tõrjuda.

«Kui sa oled olukorras, kus sinu sõbrad on sinust irdunud ja sa kardad koju minekut, siis jäta naine maha. Kasvata ennast temast lahku. Otsi uusi võimalusi, uusi tegevusi, uusi kohti, kus elada ja töötada. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Vahet pole kas teil on lapsi või ei ole. Lapsed saavad veel hullema trauma teie tülisid nähes ja kuuldes kui teie lahutust taludes,» julgustab Kristjan enda eest seisma. «Jah, see on täiesti reaalne, et kohtus ajab naine täielikku jama, saab lapsed endale ja räägib neile kuni täiskasvanuks saamiseni, et just sina olid m... ja just sina hülgasid naise ja lapsed jne. Las läheb nii. Lapsed saavad ükskord täiskasvanuks ja avastades, et nende ema on neile kogu lapsepõlve isa kohta valetanud, otsivad sind ise üles, saavad tõe teada ja hakkavad oma ema vihkama. Karma töötab.»

Kristjani ja Holgeri nimed on muudetud, kuid toimetusele teada.

Loe ka, mida soovitab Kristjan vägivaldsest suhtest pääsemiseks ning kuidas kommenteerib olukorda psühhoterapeut Andres Sild.