Naised räägivad: 15 põhjust, miks meile vahel ei meeldi olla täiskasvanu

Foto: SCANPIX

Küsisime ägedatelt, töökatelt ja igati vahvatelt Eesti naistelt, kas ka neile vahel siiski tundub, et tahaks jalad seinale visata ja hüüatada, et täiskasvanu olemine on nii keeruline! Tuleb välja, et me kõik tõesti tunneme teinekord nii. Siin on 15 põhjust, miks vahel tahaks taas olla laps.

1. Arved. Need tulevad lolli järjekindlusega ja ükskõik, kui palju sa ka ei maksaks, järgmine kuu on jälle vaja maksta! Ning kui sul on tunne, et keegi ei pane maailmas tähele, kas sa oled olemas või on sind vaja, siis püüa jätta mõni arve maksmata – kohe näed, kuidas sinust puudust hakatakse tundma ja otsitakse kas või maa alt välja. (Oluline märkus: Postimehe naiskond ei soovita kellelgi arveid maksmata jätta.)
2. Vastutus. Sul on tohutu vastutus kõigepealt iseenda ees: valida õige eriala, valida õige töö, valida õige elukaaslane. Seejärel on sul vastutus kasvatada oma lastest head ja toredad inimesed. Rääkimata rahalisest vastutusest või vastutusest hoida elus koduloomad ja potitaimed ning vastutusest tööandja ees anda alati endast parim. Ärge saage meist valesti aru, me ei vingu, meile meeldib vastutada, aga vahel on seda vastutuskoormat õlul suisa füüsiliselt tunda...
3. Sa pead teadma, mis õhtul söögiks on. Ja lisaks sellele pead sa kõik selleks vajamineva ise poest koju vedama ning ka ise kokku keetma. Seejuures on oluline, et söök oleks tervislik ja toitev ja mitmekesine ja kui peres on veel erisoove või allergikuid, siis pead sa ka kõige sellega arvestama.
4. Keegi ei ütle sulle, mis sa tegema pead. Kui võib-olla tööandja välja jätta. Muus elus aga ei ütle enam keegi sulle, et ärgata tuleb see kell või minna tuleb selle bussi peale, kõike pead sa ise teadma, kalkuleerima ja mõtlema. Kui su eluteel on valikud, pead sa ise lõpuks otsustama ja keegi ei ütle sulle, kas sai nüüd õigesti või valesti... Hoopis elu õpetab!
5. Kõik asjad maksavad. Ja keegi ei anna sulle enam taskuraha või ei maksa stippi.
6. Su ainevahetus ei luba enam juua ära kaht liitrit kokakoolat, süüa krõpsu, burgerit ja seejuures näha välja nagu modell.
7. Sul pole enam suvevaheaega. Kui varem oli suvi igikestev vabaduse ja lullilöömise aeg, siis nüüd möödub see koopas, mida kutsutakse teinekord ka kontoriks. Päikest näed pool tundi päevas teel tööle ja sealt koju. Kui sul õnnestubki suvel siiski ka puhkus välja kaubelda, pole see puhkus, vaid igikestev logistiline ülesanne, kuidas mahutada loetud päevade sisse meelelahutused, sugulaste külastused, lõbustused lastele ja kui sa tahad minna reisile, üksinda, ja sul on järeltulijad, siis järgneb järjekordne logistiline maleskeem, kuidas seda teostada.
8. Moraalne kohustus hoida häid suhteid. Kõigiga: eksidega, töökaaslastega, naabritega, iseendaga. Sest nii peab ja on viisakas. Lisaks on iseendaga läbisaamise kohustus raskemaks tehtud, sest vahepeal avastad enda peast piriseva kriitilise häälekese, mis tänitab iga su otsuse kallal ja küsib retooriliselt: «Oli see nüüd täiskasvanulik?»
9. Sa pead omama kõiges seisukohta. Mis mõttes ei ole sul mingit hoiakut pagulaste suhtes? Mis mõttes ei tea sa veel, keda järgmisel riigikogu valimistel valid? Mis mõttes ei oska sa peast nimetada kõige pädevamat ministrit? Mis mõttes ei jälgi sa EMi või ei oma arvamust olümpiakoondise välidresside kohta? Mis mõttes sa ei tea, kes on eelmise aasta kabe maailmameister? Kus kivi all sa ometi elad?!
10. Oled sunnitud vastama võõrastele telefoninumbritele. Sest kõne võib tulla lapse lasteaiast või koolist, vanavanemate eest vastutavast hooldekodust, võimalikult tööpakkujalt... 99 protsendil juhtudest on aga telefonimüüja.
11. Sa jätad palju asju tegemata. Harilikult on need seiklused või meelelahutused, milleks pole lihtsalt enam aega või siis oled sa liiga kohusetundlik ja sul on vastutused, et seljakott selga visata ning hetkeajel Siberisse kolmeks kuuks häälega seiklema minna.
12. Sõpradega kohtumiseks peate tegema kaks kuud ette Facebooki event’i. Sest kõigil on samasugune logistiline hullumaja: lapsed, hoiud, huviringid, trennid, elukaaslased, pered... Uusi sõpru on seejuures aga aina raskem leida, sest võõrastele inimestele on aina raskem läheneda ning mida vanemaks sa saad, seda rohkem mängivad rolli tugevalt juurdunud maailmavaated ja inimloomused – miski, mille üle sa lapsena naabripoisiga mängides iial mõtlema ei pidanud.
13. Sa pead pidevalt tegema kompromisse. Sa pead klapitama enda huvid elukaaslase ja laste omadega ning tagatipuks pead sa alati olema valmis plaane muutma, kui lisandub perekriis või tuleb sõita sugulasele appi külmikut tassima.
14. Sa ei saa lubada endale rahus haige olemist. Kõigepealt kannatad sa viimase hetkeni, kui üldse endale tunnistad, et oled ehk haigeks jäänud, sest alati on nii palju asju vaja ära teha. Haigusleht on viimane variant ning kui sul on ongi õnnestunud poolhädisena nädalavahetuseni välja vedada, selgub, et ega keegi sul haige olla ei lase, ikka pead teiste eest ka hoolt kandma.
15. Sa adud elu lõplikkust. Iga päev saab sulle aina selgemaks, et kõik on kaduv ja aeg möödub meeletu kiirusega. Vahel on see tore, näiteks kui vaatled, kuidas arenevad ja kasvavad su lapsed. Vahel on see aga ääretult kurb, kui sa näed, kuidas vananevad su vanemad ning sa tead, et ühel hetkel pead sa hakkama nende eest hoolt kandma.