Kuhu see viib? See viib olukorrani, kus me mõistame selle hääle skisofreenilist iseloomu, aga samas taipame ka selle hääle hädisust ja mõttetust. Me võime avastada, kuidas sõltumata häälekese sisust ja tonaalsusest, olgu öeldu ähvardav või hirmutav, tunnustav või kiitlev, jõuab see hääleke alati ühte ja samasse punkti välja, milleks on vaikus enne uinumist. Häälekese olemusse kuulub lihtsalt vaibumine, kui me talle enam oma tähelepanu ei anna. Ja isegi, kui oleme terve pika päeva tema korraldusi kuulanud ja targutusi kuulda võtnud, ei jaksa me lihtsalt füüsiliselt teda enam ühel hetkel kuulata, mistõttu suikume unne. Ja siis saabub vaikus.
KUI HÄÄLEKE PEAS LÕPUKS VAIKIB
Aga kujuta korraks ette olukorda, kus sa ei peaks selleks enam uinuma, et häälekese terrorist vabaneda? Kujutle oma päeva ilma konstantse häälekese korraldusteta, sildistamisteta ja kommentaarideta – kujuta päeva vaikuses. Mis siis juhtuks?
Alguses ajaks see meid ehk segadusse, sest oleme ju harjunud kogu aeg häälekest kuulama ja uskuma, et see oleme ju „meie ise”, kes niimoodi räägib. Aga kuidas saaks see olla „meie ise”, kui meie ise kuulame seda häälekest, mitte ei räägi. Tekib ju vastuolu.
Ja siis saabub uus vaikus, sest me mõistame, et hääleke peas oli fiktsioon ja reflektoorne automatism, mida me nii palju aastaid järjest tõeks pidasime. Me hakkame märkama, kuidas hääleke eksisteerib ainult siis, kui oleme ärkvel (tõenäoliselt enamus meist oma unenägusid ei kommenteeri) ja oleme valmis seda häälekest kuulama ning tõsiselt võtma. Aga kui prooviks kasvõi minutiks teisiti. Kui prooviks kogeda minutit, kui hääleke peas on vaikinud. Sel hetkel kogeme iseennast oma sügavas rahus ja vaikuses.