Vägistamise ohver: Eesti ühiskonna suhtumises oleks vaja muutust

Foto: SCANPIX

Lii* (42) ütleb kohe alustuseks, et tegelikult ei taha ta sugugi oma juhtumit rambivalgusesse tõsta, aga on nõus rääkima vaid seetõttu, et sel nädalal meediast nähtu on teda vihastanud. «Ühest küljest ma loen, et vägistamise ohvrid peaksid kindlasti politseisse pöörduma, teisest küljest aga mõnitatakse avalikult seda üht õnnetut, kellest on saanud justkui perevägivalla «nägu» ning kurdetakse, et ta tõmbab alla kõigi kannatanute maine. Et tema pärast usutakse ohvreid aina vähem...»

Mis Liid kõige rohkem eilse meediapildi juures ärritab, on see üks ja läbiv teema – kannatanute maine. «Nagu kuskil on olemas mingi salapärane kannatanute klubi, kes on palganud PR-spetsialistid imagot looma ja mainet säilitama. Naeruväärne!»

Lii ütleb, et saab väga hästi aru: valesüüdistajad, kelle juhtumid nime ja näoga suure kella külge pannakse, mõjutavad ühiskonna arvamust. Samamoodi, nagu tuleb kaitsta vägivalla ohvriks langenuid, tuleb kaitsta ka nö vastupidise vägivalla ohvriks langenud: on valesüüdistus vägistamises väga räige rikkumine.

«Aga ma ei näe kusagil küsimust: mis siis, kui ta päriselt ise uskus, et teda on kuritarvitatud? Mis siis, kui ta on läbi elanud mitu traumat, mis teda senini mõjutavad, mis siis, kui ta ei saa õiget abi? Me oleme nii lihtsad süüdistama,» sõnab ta mõtlikult.

«Tol hetkel ma seda vägistamiseks ei pidanud...»

Lii enda valusad kogemused jäävad rohkem kui kümne aasta tagusesse aega, kui ta oli koos oma esimese elukaaslasega. «Jah, just, ma olen üks neist naistest,» muigab ta kibedalt. Lii ja tema endise partneri lugu tundub klassikalise loona: alguses oli suur kirg ja armumine, edasi tulid juba aga tülid, alkohol... Kuni ühel ööl ärkas Lii üles selle peale, et ei saanud end liigutada – mees oli purjus peaga naisele peale roninud.

«Muidugi ütlesin ma ei, muidugi püüdsin ma lahti pääseda, aga tema vastas õelalt, et see on naisena minu kohus, ja pealegi, ma tahan ju teda...» Lii mõtleb. «Kas ma pidasin seda vägistamiseks? Tol hetkel mitte. Tol hetkel tundus see olevat lihtsalt üks neist vastikutest asjadest, mis tulevad keerulise suhtega kaasa.»

Tol ajal räägiti perevägivallast vähe, saati siis sellest, et vägivaldne on iga suguühe, kus üks osapool ei ütleb, eriti kui selline asi leiab aset pealtnäha ontliku vabaabielus paari magamistoas. Muidugi ei jäänud see üks öine vahejuhtum ainsaks, mida aeg edasi, seda rohkem ütles Lii ei ja aina rohkem ei võetud tema vastuväiteid kuulda. «See tunne oli... Ma vist ei oskagi seda seletada,» otsib Lii sõnu, kui küsin, kuidas ta end pärast neid katsumusi tundis. «Mulle tundus, et mu keha pole enam minu oma, et mind nagu... pole enam alles. Et ma eksisteerin kuskil oma kehast väljaspool.» Mõnda aega Lii vaikib.

«Erinevates elufaasides olen ma püüdnud leida oma valikule mitte kohe minema minna erinevaid õigustusi,» põhjendab Lii, miks ta lasi endaga nii käituda. «Näiteks ütlesin ma endale, et vähemalt ei löönud ta mind kunagi.» Aga seda, et tal järgmiste meestega oli väga raske intiimsuhteid luua ning läks aastaid, enne kui ta kedagi jälle usaldada julges, ei osanud Lii esialgu ekskaaslase käitumisega seostadagi, nii väga surus ta juhtunud kuhugi mälusoppi ning püüdis möödanikku unustada. Abi sai ta alles siis, kui lõpuks terapeudi poole pöördus ning spetsialist Liid tema deemonitega võitlema õpetas.

Mingi osa arutelust vildakas

«Mul on hea meel, et vägivallast räägitakse ja et me püüame aidata,» ütleb Lii. «Aga mingi osa sellest avalikust arutelust on vildakas. Alati leidub kuskil keegi, kes leiab nurga, kuidas ohvrit süüdistada.» Lii jaoks läks aega aastaid, enne kui ta mõistis, et oli olnud ohver. Ja et tegelikult oleks võinud temagi politseisse pöörduda («Iseasi, kas sellest midagi oleks abi olnud.»), kuid Lii õnneks suutis ta suhtest lõpuks minema kõndida ning uuesti alustada. Millega tema endine elukaaslane praegu tegeleb, ta ei tea – igasugused sidemed on katkenud.

«Inimesed ei saa sageli arugi, et sellises olukorras, mis eile meedias laineid lõi, on mitu ohvrit,» püüab Lii oma muret sõnastada. «Mind ajab vihaseks, et me püüame kedagi risti lüüa, selle asemel, et püüda teda aidata.» Teine Lii südamemure on avalik häbistamine, mis ikka veel ohvristaatusega kaasneda võib. Ta on proovinud aastate jooksul oma karmist suhtest rääkida, kuid sageli põrkub seina vastu: ju sa ikka ise tahtsid.

«Ja siis on meil hunnik naisi, kes väidavad, et feminismi pole vaja,» laiutab ta käsi. «Kuidas ei ole vaja? Kas meil pole vaja ühiskonda, kus keegi isegi ei arvaks, et ju ohver ise tahtis? Kas meil pole vaja ühiskonda, kus ei kohtaks liiga sageli lauseid stiilis «aga miks ta siis kandis nii lühikest seelikut»?»

Lii ei ole võitleja tüüp, ütleb ta enda kohta. Ja pigem ei oleks üldse oma minevikku kaevunud. Aga ta loodab, et suudab vähemalt kellegi sügavamalt mõtlema panna. Sest statistika on kurb ja kahjuks näitab, et vägistamiste arv aina kasvab. «Kuskil peab midagi muutuma,» arvab Lii. «Mu unistus on, et me ühiskonnana muudaks oma mõtlemist. Et me tauniks igasugust ahistamist, et me aitaks ohvreid. Et me ei peaks õpetama tüdrukuid end kaitsma, vaid me õpetame poisse, kuidas tüdrukutega õigesti käituda. Äkki lõpuks midagi siis muutub...»

*Nimi on muudetud.