Dagmar Lamp: elu pärast vabasurma

Dagmar Lamp Foto: Aldo Luud / Õhtuleht

Sel suvel on kaht mu head sõbrannat väga lähedalt puudutanud enesetapp. See on teema, mis jõudis sel nädalal valuliselt taas ka minu enda Facebooki ajajoonele, kui ühe tuttava konto alt tema lähedased teatasid, et mees on lahkunud – sinna, kus tal on parem. Kaalutletult, omal soovil.

Vabasurma on mahajääjatel väga raske mõista, isegi siis, kui lahkunu on keegi, kes polnud su isiklik sõber, vaid netituttav või sootuks korraks ühiste sõprade kaudu peol trehvatud inimene. Ikka mõtled, et kas sa oleksid saanud midagi teha. Äkki oleks pidanud oskama märke lugeda? Ehk oleks aidanud, kui oleks sel ühisel peol rohkem uude tutvusesse panustanud – ehk, vahest, äkki…?

Tegelikult on nii, et on väga suur tõenäosus, et sa ei oleks saanud midagi teha. Vabasurma taga on põhjused, diagnoosid, palju laiem taust, kui sina kõrvalseisjana (ja mitte professionaalse hingetohtrina) hoomata suudad.

Veel on mu murtud sõbrad, kellega oleme sel suvel pidanud tundlikul teemal rääkima, öelnud, et üks raskemaid asju, millega leppida, oli pealtnäha asjade paremuse poole pöördumine. Tehti plaane algavaks sügishooajaks, enne depressioonis olnud sõbrad tundusid paranevat, nad olid kuidagi rõõmsameelsemad ja rahulikumad. Ning ka nii võib teinekord olla, rääkis kolmas sõbranna, kes on samuti selle probleemiga lähedalt kokku puutunud. Kui tegu on inimese kaalutletud otsusega, võib juhtuda, et ajal, kui vabasurma mineku mõte esimesena pähe tuleb, on inimene masenduses, otsib väljapääsu, kaalub kõiki võimalikke lahendusi. Ning kui ta jõuab järeldusele, et vabasurm on tema jaoks AINUS väljapääs, tulebki ootamatu rahu. Rahu, mida on tagantjärele mõeldes raske mõista, aga selle inimese jaoks on lahendus saabunud, ta vaatab veel korra maailmas ringi, jätab mõttes hüvasti ja ongi pealtnäha rõõmus ja õnnelik, sest tema ju teab, kohe saabub tõeline vabanemine…

Palju arutatakse ka selle üle, kas vabasurma minek on kõige suurem argpükslus või vastupidi, hoopis mõõtmatu julgus. Mina isiklikult ei kipu inimesi argpüksteks tembeldama, ükskõik siis, mida nad teevad. Mina ei ole keegi, kes peaks andma teiste otsustele hinnanguid. Mida ma aga tean, on see, mis tunne on võidelda depressiooniga. Ma tean, kui väljapääsmatu võib tunduda olukord inimesele, kes on selle haiguse küüsis. Ja ma tean, et meeleheitel inimesed teevad meeleheitlikke asju. Kui sul on valus, pidevalt, kogu aeg, iga päev, siis oled sa lõpuks andma mida iganes, et see valu lõpeks. Ka oma elu.

Sel hetkel ei mõtle sa sellele, et mahajääjatel on ka valus. See tähendab, kindlasti sa mõtled. Aga su oma valu on sind nii pimestanud, haigus on sulle kinnitanud, et maailm lihtsalt ongi ilma sinuta palju parem paik. Ja sa usud seda – isegi, kui see pole tõsi.

Mõned surmad ja lahkumised puudutavad meid kõiki. Aasta ja mõned nädalad on möödas näitleja Robin Williamsi vabasurmast, kuid ma mõtlen tema peale tihti. Ma mõtlen ja loodan, et need valulikud teemad on tänu temale ehk saanud tõstetud natuke rohkem valgusesse. Et ehk on kusagil keegi, kes on osanud õigel ajal abi otsida… Ma väga soovin, et me elaks maailmas, kus oleks vähem valu. Kuid õnneks on palju muresid, millele on lahendus ja ravi olemas.

Ära karda abi küsida, kui ka sul on valus. Usu, sind saab aidata.

Dagmar Lamp on Postimehe naisteportaali toimetaja.