/nginx/o/2015/08/26/4420621t1h872e.jpg)
«Appi, mul pole midagi selga panna!» Noored, kes sügisel koolitee jalge alla võtavad, on ilmselt ainsad, kellel oleks ka päriselt õigus sellist hädakisa tõsta. Iga aasta on uus, kohtumine uus, kasvul jälle jupp otsas ja isiksuseski uusi tahke avanenud. Kõige sellega peab riietus suutma sammu pidada. Kuidas? Elustiil näitab teed.
Öelda noorele isiksusele, et kooliriietuse teema on tühiasi, on puhas kiusujutt! Kuidas see saab väike asi olla, kui tuleb end maksma panna hulga omasuguste hulgas? Rõivad võivad lapse eneseusku toetada või talle ebamugavusi valmistada. Niisiis see üliäge ketsipaar, mis tundub mõttetu kapriis, võibki mõnel hetkel peaaegu et eluküsimus olla, kõik sõltub kontekstist.
Paljudes koolides on vormiriietus, kuid teema ei kao sellegipoolest päevakorralt – lisaks ühendavatele elementidele tahab iga tillukene tegelane väljendada ka oma isikupära ja ainulaadsust. Paljudes koolides vormi pole ja seal tuleb kogu stiilivõrrand noorel koolijütsil ja tema vanematel ise ära lahendada. Teeme algtõed klaariks, et kõik libedamalt õnnestuks.
Kooliriietuse kolm normi
Milline riietus last koolis aitab? Sõltub sellest, mida koolis tehakse. Kes läheb õppima, kes ennekõike suhtlema, kes treppidele kelgutama – kuhu suunda lapse rõivaeelistused kalduvad, annab meile selgelt märku, mis asju tema koolis ajamas käib. Esmatähtis ongi valida riietus, mis aitaks lapsel keskenduda, leida endas üles asjalikum mina. Mängu tulevad distsiplineerivad toonid: tumesinine, must, valge, sekka mõni selge värvilaik või triip. Kõik see on laste emotsionaalse heaolu huvides, katsu sa mõtteid kusagile kolmnurga külge kinnitada, kui silme ees virvendab neoonvärvide meri. Paljud lapsed on aga suured värvifännid ja neile oleks patt kirkust keelata, kuid selleks tasub leida oma koht – näiteks õueriided, mis enne klassiminekut seljast kooritakse, või väikesed detailid, vööd ja sokid, mis kaaslaste silme all tantsu ei löö.
Kooliriietuse teine eesmärk on luua laste vahele liitlust. Eristumisjulgus nõuab küpset isiksust. Laste seas neid kohtab, aga küllalt harva. Kerge on tunda end kuuelaniku või kõrvalejäetuna ja see on noorte üks suurimaid hirme. Niisiis – turvalisem on sarnaneda! Laps teab kõige paremini, milline stiilikoodeks nende klassis kehtib, ja eeskätt teismelise kõrval on mõistlik see sõbraliku muigega teadmiseks võtta.
Ja kolmas, kuid üldse mitte vähem oluline aspekt on eneseväljendus. Jaa, igaüks tahab kaaslastele riietuse kaudu oma hoiakuid väljendada ning see on inimeseks kujunemise teekonnal väga loomulik tahk. Soov natuke mässata, piire kompida, teistmoodi teha pole midagi muud kui loovus, mis otsib väljundit! Tasub leida lihtsalt hea viis, kus oma kordumatust näidata saab. Mida vähem ja mõistlikumad keelud on, seda paremini neist kinni peetakse.
Kooligarderoobi koostamise valem
Hea mõte on alustada väljastpoolt sissepoole ehk riietusest, millega laps kooli läheb. See on meie kliimas kõige tähtsam. Ilmastikule vastav, hingav, tuult ja vett pidav kihiline riietus ja kvaliteetsed jalanõud – enamik lapsi käib kooliaasta jooksul maha ikka vägeva matka jagu kilomeetreid! Septembris tundub sellest vara rääkida, aga mütsidele-sallidele-kinnastele võiks korraldada riikliku toetuskampaania! Väikemehed vahel kahtlevad, kas need on ikka piisavalt cool’id või ei viitsita lihtsalt kõiki neid väikesi asju selga toppida. Pea ja käte külmetamisest tuleb enamik tüütuid külmetushaigusi ja õues müts peas ringi käia on täiega äge!
Edasi tulevad püksid-seelikud, mis peaks lõikelt olema lapse kehale sobivad ja gammalt rahulikud. Pluuse-pusasid tasub arvestada vähemalt poole rohkem kui alumisi otsi. Lisakihiks jakid, vestid, kampsunid ja dressikad. Lapsed võivad oma hea stiilitundega üllatada ja kannavad tihti suure väärikusega pintsakuid ja jakke.
Sõltuvalt sellest, kui usin pesukaru viitsitakse olla, peaks koolirõivaid olema vähemalt 2-3 komplekti. Lapse vahetusjalanõu tasub valida selline, mis pole talle tülikas, kuid on pikal kandmisel tervislik. Näiteks paelte sidumine võib püsimatule rõõmupallile olla igapäevane tujurikkuja. Ja detailid-aksessuaarid – siin on kindlasti võimalust mängida ja kaaslastele näidata, kellega on õigupoolest tegu!
Noored neiud on väga erinevad, mõned on hullemad kratid kui poisid, teised sündinud daamid, kellel on kleidivoltide kohendamine lausa veres. Mul endal kodus kasvab eksemplar mõlemast äärmusest. Mõistlik on soorollidesse suhtuda rahulikult ja liigse draamata – eelkõige võiks laps olla sõbralik, asjalik ja tore inimene.
DISAINERID SOOVITAVAD
:format(webp)/nginx/o/2015/08/26/4420509t1h7b45.jpg)
Xenia Joost – omanimelise moemärgi loovdirektor ja kahe tütre ema
Laste stiilitaju arendamine on oluline juba noores eas. Kindlasti on vaja õppida korralikkust ja oma asjade eest hoolitsemist, kuid sama oluline on arendada loomingulisust. Ma näen palju positiivset koolivormi kandmises – tekib ühtsustunne oma koolikaaslastega ja kaovad mingi määral klassi-vahed. Mänguline, mugav ja kindlasti isikupärane vorm on see, mille peale ma mõtlesin, kui alustasin koolivormi projektiga, ja loodan, et peatselt Eesti koolid leiavad minuni tee.
/nginx/o/2015/08/26/4420503t1had23.jpg)
Merle Lõhmus – Merle Lõhmus Unique'i ja Mosaici disainer, kahe tütre ema
Kooliriietus olgu eelkõige mugav, kangas kergesti hooldatav, naturaalse koostisega ja elastne. Laps elab selle sees ju terve päeva! Olen suur koolivormi austaja – Harkujärve põhikoolile, kus käib mu vanem tütar, disainisin ka koolivormi, sealhulgas õpetajatele. Minunimeline Unique’i kollektsioon elab peamiselt eritellimustest, hea meelega riietan neid natural born gentleman’e. Arvan, et viisakalt riietumine on üks paljudest kasvatusviisidest.
SÕNA ON LASTEL
/nginx/o/2015/09/04/4452079t1h6f76.jpg)
Marell (13), Laagri kool Saue vallas
Kooliriiete juures on tähtsad mugavus ja soojus. Hea on olla pigem teiste sarnane, kuigi oma stiilis. Oma riided valin ise, mul on oma stiil ja arvamus, mis kokku sobiks. Kitsad teksad, bändilogodega T-särgid, sõnumiga pusad, tennised ja biker-saapad on ägedad. Alt laiad teksad ja kitsad pluusid on kohutavad! Kleite ja seelikuid ma ei paneks kunagi selga ning vihkan koolivormi – kohustust kanda ebamugavaid kampsuneid ja seelikuid!
/nginx/o/2015/08/26/4420515t1h48af.jpg)
Kristiin (8), Ülenurme gümnaasium Tartumaal
Ma valin koolis käimiseks riided, mis oleksid minu seljas ilusad. Kui ma kleidi selga panen, tundub see minu arust ilus. Teksapüksid ei meeldi mulle üldse! Koolivorm on meil lahe – sinine kleit ja kollane pluus. Ma kohe näen, millised riided omavahel sobivad ja millised mitte – vahel võtan mõne seeliku ja proovin sinna juurde, mis pluus sobib. Ja sõbrannadega me räägime riietest küll. Kui me kusagile koos läheme, siis alati räägin enne enda sõbraga, et mis sa selga paned.
/nginx/o/2015/09/04/4452077t1hd298.jpg)
Marken (8), Laagri kool Saue vallas
Mina paneks kooli selga kottpüksid ja sellise pluusi, kus on mingi loom peal (näiteks prillide ja kõrvaklappidega). Jalga paeltega dc tossud ja pähe tagurpidi nokats. Mingi lihtsalt suvakas pluus on nõme! Koolivormipluus on imelik ja viigipüksid väga ebamugavad.
/nginx/o/2015/08/26/4420521t1hf79f.jpg)
Josh (10), Kuressaare gümnaasium Saaremaal
Mul on üsna ükskõik, mida ma selga panen. Ema valib mu riided. Aga oma arvamus mul on küll! Hästi erk roheline on mu lemmikvärv. Valge ei meeldi – see on liiga normaalne, see pole üldse äge! Koolivorm on normaalne asi, teeb riidessepanemise lihtsamaks. Meie koolis on nii, et kui on uued riided, siis ikka öeldakse ka, kas on äge või on nõme. Minul pole õnneks nii olnud, et oleks nõme.
:format(webp)/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)