Kätlin Konstabel: digitaalsest huulepulgajäljest ja luukeredest

Foto: SCANPIX

Ashley Madisoni avalikuks tulnud kümned miljonid kõrvalhüppajad ja nende seksuaalfantaasiad pälvisid Eestis paar kollasevõitu pealkirja, ent kuigi lähiminevikus on häkkeritele saagiks langenud ka kordades suurema arvu inimeste andmed, on ometi tegemist erakordse juhtumiga. Sest seekord pole löögi all pole mitte ainult inimeste pangakontod, vaid kõige olulisemad suhted, karjäär ja elu. Ja häbi lööb hullemini kui rahakaotus.

Kahjurõõmsalt elatakse kaasa kristlike pereväärtuste tuntud propageerija Josh Duggari või briti islamiekstremisti Hamza Tzortzisi n-ö tõelise palge ilmsikstulekule; arutletakse, mis tingimustel võib taolises andmebaasis leidumine – või pigem lollus elada sellist eraelu töökoha e-posti aadresse ja arvutit kasutades – anda põhjuse vallandamiseks. Lahutusadvokaadid üle maailma juba palkavad abitööjõudu ja on öelnud, et mitte miski pole peale abielurikkumise patuks kuulutamise pühakirjas läbi ajaloo nende ärile paremini mõjunud. Nenditakse ka, et tegelikult ei peaks me silmakirjatsema – ka kuulsas Tinderis olevat kolmandik suhet otsivatest inimestest püsisuhtes. Palutakse ikka ja jälle meeles pidada, et kõigest teie võrguelust jääb päriselt jälg ning ei ole võimalik rääkida eraldi võrgu- ja päriselust, kui väga meile vahel ka meeldiks teisiti mõelda.

Ning ikka ja jälle räägitakse haavatavusest. Kui lihtsalt võib valesse kohta sattunud meiliaadressist või peidus peetud uudishimust paksu pahandust sündida. Ei ole lihtne uskuda, et andmebaasist leitud partneri meiliaadress oli seal võibolla kogemata või keegi tegi lolli nalja või tahtis partner lihtsalt vaadata, mis imelik koht see börsile kippuv portaal on või oli partner seal hoopis kunagi enne teie kohtumist. Kui lihtne on otsida sealt oma lähedasi ja sõpru ja kui raske on tegelikult selle reaalsust muutnud infoga pärast midagi peale hakata.

Me võime muidugi vaadata Ashley Madisoni kasutajaterohkuse põhjal kibekiiresti tehtud maakaarti ja olla rõõmsad – ei mingit Eesti statistikat, meie oleme justkui korralikud. São Paulo on tituleeritud Ashley Madisoni pealinnaks ja hädas on tuhanded eri riikide valitsusasutuste töötajad ja näete, paar tosinat Vatikani meiliaadressigi on välja tulnud! Miks ometi Indias on naiste seas kasutajaid oluliselt rohkem kui mehi (vastandina läänemaailmale) – ent Balti riigid on «puhtad»? Pole siis justkui meie mure? Aga kui me vaatame üle lahe ja näeme, et Helsingist olevat üle 18 000 kasutaja, siis isegi arvesse võttes, et umbes kolmandik neist on võltsitud, leidub ometi siinsamas meie lähedal tuhandeid peresid, kus praegu on väga rasked ajad. Kas me tõesti arvame, et oleme palju ontlikumad pereinimesed? Et meie riigimehed ja sõjaväelased tööarvutitest seiklusrikast eraelu ei ela ja meie oma abieluinimesed internetis kahtlasi asju ei aja? Muidugi me ei saa nii arvata, pigem tundub, et eestlastel on seekord lihtsalt kuidagi vedanud.

Ei, kõrvalsuhetes, nende ilmsikstulekus ega häbis pole midagi uut, mastaap on lihtsalt teine. Kõrvalsuhteid on alati olnud, neid on alati varjata püütud ja selles on alati ebaõnnestutud. Ja vahel on arvatud, et ega keegi ei tea – aga ometi aimavad kõik, lihtsalt rääkimise asemel nihelevad. Luukered kapis, jõehobud elutoas, huulepulgajälgede varjud kraedel.

Muidugi on ka teisi saladusi – põlvkondade viisi pidevalt purjus isasid või emasid, aga mitte kunagi nõnda avalikult purjus, et lausa teistele ette jäävad; vägivald ja ilusaks meigitud sinised või nutetud silmaalused; peitu pandud lood reetmistest, valust, vaenupooltel olemisest. Kappi ja peitu pandud lood, sest elu peab ju edasi minema, samade inimestega peab suhtlema, nad on omad ja rääkida sellistest asjadest on ju nii kohutavalt raske. Selgeks rääkida, selgust saada endas ja elus tundub aga sootuks võimatu.

Aga kas üldse peaks rääkima? Luukered saab panna tinakirstu ja jõehobul lasta paista elegantse sisekujunduselemendina. Miks peaks torkima vastikuid ja valusaid teemasid, nii võib ju haiget saada ja teha? Tõsi, saabki nii ka elada, aastaid või terve elu, aga hind on kõrge. Maskid, hirm rääkida liigselt ja valesti, vajadus hirme varjata, fassaadi kontrollida – see hakkab tervisele. Ühtede hirm, et ega mind ei armastataks sellisena, nagu tegelikult olen, ja teiste teadmine, et nad ei vääri tõde. Ja muidugi lapsed, kes tegelikult alati aimavad, isegi kui luukere on tinakirstus ja nii sügavale maetud – aimavad vanemate ja muude käitumisest, öeldud ja ütlemata jäävatest sõnadest. Lapsed, kes õpivad, et on asju, mida kunagi ei küsita ja millest ei räägita – asjad, mida lihtsalt teatakse, vilksamisi, vaikselt. Õpivad, et kodu ei ole see koht, kus üksteisele justkui armsad inimesed kõigest rääkida julgevad...

Jah, saladuste, fassaadide, jõehobude ja luukeredega elu võib paista omamoodi turvaline ja lihtne. Aga kas niisugune hirmudest kontrollitud elu mitte poolik ja umbne ei ole? Alustuseks võiks ju proovida teistsugusest elust kasvõi mõelda. Selleks pole vaja tutvumisportaalis vahele jääda.