Martin Ehala: haritud naistele ei jätku väärilisi mehi

Foto: SCANPIX

Tartu ülikooli Eesti keele professori Martin Ehala sõnul ei leia tervelt kolmandik kõrgharidusega naistest endale Eestist väärilist partnerit ehk sama haritud meest.

Seejuures on põhjus tema hinnangul nii selles, et noored mehed eelistavad minna õppimise asemel tööle raha teenima, kui ka selles, et osa neist ei saagi ülikooli sisse, sest riigieksamite tulemused on tasuta kohale saamiseks liiga kehvad.

Noormeeste ligipääs kõrgharidusele on Ehala sõnul oluliselt piiratud juba seetõttu, et nad langevad konkurentsist välja veel enne gümnaasiumi. Näiteks oli 2009. aastal põhikoolis tütarlaste osatähtsus 48 protsenti, gümnaasiumis 57 protsenti ja bakalaureuseõppes 60 protsenti.

See aga tähendab, et tervelt kolmandik kõrgharidusega naistest ei leia endale Eestist kõrgharidusega meest ning kui võtta arvesse hariduse, tööhõive ja palga tugev seos, siis ei leidu neile ka madalama haridusega väärilist meest.

Kuidas olukorda muuta?

Ehala arvates on nii madal sündimus kui ka meeste madalam haridustase Eestis tingitud sügavalt juurdunud ning põlvest põlve edasi antud käitumismustritest.

Sündimuse puhul on tema sõnul tegemist pigem üleeuroopalise nähtusega, mis seotud religioossuse kahanemise ja materiaalsete väärtuste esilekerkimise, haridustaseme kasvu ning iseendale ja karjäärile keskendumisega, millest johtuvalt lapsed sünnivad enamasti hoolika planeerimise tulemusena.

Kuid meeste madalama haridustaseme trend on Ehala hinnangul midagi Eestile iseloomulikku. «Eestis on see olnud küll kogu nõukogude aja, aga ma arvan, et juured võivad olla kaugemal. Kui me vaatame kas või seda, kui Eestis hakati looma eestikeelseid gümnaasiume - esimene neist oli tütarlaste gümnaasium,» märkis professor.

Tütarlaste harimise traditsioon on tema sõnul Eestis olnud juba enne Eesti vabariiki. Lisaks kanduvad teatud käitumismallid edasi ka perekonnasiseselt - näiteks kui isa on teinud füüsilist tööd ja pole seejuures haridust väärtustanud. «Ma arvan, et nõukogude ajal oli see üsna tüüpiline perekonnamudel, et õpetajad olid abielus traktoristidega,» märkis ta.

Lisaks tõi Ehala välja rahvalaulude traditsiooni - kui Soomes laulsid Kalevala laule mehed, siis Eesti rahvalaulu traditsioon on väga naistekeskne. «Siin on midagi väga üldomast Eestile, et naised on olnud haritud,» arvas ta. Lisaks on koduõpe ja laste lugema õpetamine enne kooli alati olnud emade ja vanaemade, mitte isade rida.

Tähtis keeleoskus

Samas on hea lugemisoskus, võime keeleliselt üldistada ja oma mõtteid selgelt väljendada väga oluline, et õppida ja infot töödelda. Head õppimis- ja kommunikatsioonioskused annavad tänapäeva ühiskonnas kahtlemata konkurentsieelise.

Kuid seejuures on Ehala sõnul veel üks «aga» - poisid on nimelt lausa bioloogiliselt tüdrukutest keeleliselt vähem võimekad. Seda on näidanud funktsionaalse lugemisoskuse testid üle kogu maailma ning seetõttu ei saa professori sõnul olla tegemist kultuuriliste eripäradega. «See peab olema mehe loomusega seotud,» tõdes ta.

«Teisest küljest on aga teada, et ruumiline orienteerumine ja geomeetrilised võimed - nimetagem seda kas või auto parkimiseks - on meestel tugevam.» Et sellist tüdrukute ja poiste vahelist erinevust kompenseerida, peaks poiste keeleliste oskustega aga Ehala sõnul rohkem tegelema.

Ühe lahendusena pakub ta välja emakeele õpetamise väikestes, maksimaalselt 15-liikmelistes rühmades, mis tagaks õpilaste ühtlasema arengu. Samas ei tohiks rühmad olla sooliselt ega taseme järgi jaotatud.

Koolikeskkond ei ole poistesõbralik

Lisaks loomupäraselt kehvematele keeleoskustele saab Ehala sõnul poistele koolis probleemiks ka see, et õppetöö on väga passiivne, mehehakatised vajavad aga rohkem aktiivset tegevust. Nii muutub õppimine nende jaoks kiirelt igavaks ja tulemused ei lase ennast oodata.

«Teiseks on rollimudelit vaja, eeskuju - koolis ei ole ju eriti mehi, ei ole sellist mehelikku mudelit hariduses. Ja kui poisid on natuke lärmakamad ning õpetajad väsinud ja irisevad nende kallal, siis nii kaobki ära kontakt,» märkis professor.