Oled see, mida sööd – suvel on lihtne olla hea!

Foto: Kadri Raig

Osta.ee moeblogis on sel korral juttu suvest ja sellest, et kui kodumaised marjad, seened, köögiviljad on valmis saanud, ei tasu nende hoidistamisega kiirustada. Pigem tuleks häid maitseid nüüd ja kohe nautida!

Praegu on raudselt käes minu kõige lemmikum aastaaeg Eestis. Ilm on soe ja mõnus (kuigi puhkus oli loomulikult siis, kui vihma sadas) ja iga päev saavad valmis uued kodumaised viljad. Kui vähegi võimalik oleks, siis ma sööksin ilmselt aastaringselt ainult mõnekümne kilomeetri kaugusel kasvanud või kasvatatud toitu. Tegelikult on see muidugi võimalik, aga samas ei raatsi ma endale talvel siiski ka tuhandete kilomeetrite kauguselt toodud puuvilju keelata ning liigne piiramine ainult piiramise pärast tundub mulle lihtsalt enesepiinamisena.

Seda rõõmsam olen ma praegu, mil värsked viljad kasvuhoones, rõdul ja metsa all järjest valmis saavad ning ka turuletid on heast-paremast lookas. Käisin nädalavahetusel metsas ja sel aastal tundub eriti hea seeneaasta tulevat, sest ei ole mina varem sellist pilti näinud, et kukeseened otse keset mustikataimi kasvavad. Aga sel aastal on täpselt nii. Lisaks leidsin juba ka mõned kuuseriisikad ja puravikke.

Mu vanaemal on loogika, et kõik viljad peab ikka kohe ära marineerima, soolama, hapendama või sügavkülma talve ootama panema. Hoidku selle eest, et head asjad kohe ära söödud saaks! Selles suhtes muidugi õige, et talvel on kodused hoidised kulla hinnaga, aga ma ise olen ikka selle poolt, et värske kraam tasub võimalikult kiiresti ära süüa. Kui ise ei jaksa, siis sõpradega jagada. Kui nemad ka ei jaksa, siis kolleegidega. Eelmise nädalavahetuse päris korralikust seenesaagist ei jõua purki igatahes mitte ükski gramm. Ma sõin neid hoopis lihtsalt niisama – sibulaga kergelt läbi praetult, tegin kastet ja pirukat. Soovitaks siinkohal kõigil proovida värskeid kuuseriisikaid pitsa peal – need on lihtsalt superhead, umbes miljard korda paremad kui šampinjonid!

Tegelikult ma ei saakski hetkel midagi purki panna, sest ma viisin kõik oma aasta jooksul tühjaks söödud purgid paari nädala eest vanaema juurde. Purkidega on üldse nii, et kuigi uued purgid on ilusad ja ühesugused ning, mis seal salata, ka mugavamad, sest sel juhul jääb ülejäänud aasta jooksul purkide pesemine ja kogumine ära, siis mul oleks väga hea meel, kui võimalikult paljud inimesed korralikke asju taaskasutaksid. Kui keegi ise moosi ei keeda või seeni ei marineeri, siis kindlasti vajab neid purke keegi teine. Võib-olla sõbranna, võib-olla naabrimees, võib-olla töökaaslane… Rääkige inimestega! Ühe vana on teise uus.

Me elame täielikus ületarbimisühiskonnas – kui igaüks meist kasvõi natukenegi vähem tarbib, siis aitamegi oma koduplaneedi helgemale tulevikule kaasa! Korralike asjade lihtsalt niisama äraviskamine teeb kurvaks. Aga no kui tõesti peate need ära viskama, siis palun visake need vähemalt õigesse konteinerisse!

Ma ei teagi nüüd täpselt, kuidas ma ilusast suvisest viljade küpsemise ajast kirjutades jälle  taaskasutusteemadeni jõudsin…  Eriti arvestades seda, et ega ma isegi alati kõge tublim ei ole, suudan ikka vahel osta asju, mida mul hiljem üldse tarvis ei ole… aga nagu öeldakse – käituge palun mu sõnade, mitte mu tegude järgi.

Tegelikult tahtsin öelda seda, et hoidistamine on jälle moes, et kasvuhooneküpsed tomatid on maailma parim toit, et looduses on ilus ja jätke see soojus meelde – nii on keset külma märtsikuud mõnus isekuivatatud piparmündist teed juues ja mustsõstramoosi süües meenutada – elu on ilus!