Kätlin Konstabel: väärt infost ja deemonitest, meestest rääkimata

Foto: SCANPIX

Meedias kipub valitsema teemade jaotus, mis mind juba pikemat aega häirib. Miks, taeva pärast, on meie elu, vaimset ja füüsilist tervist, tööl toimetulekut ja olulisi otsuseid igas vallas oluliselt mõjutavad teemad arvatud enamasti vaid naistele mõelduks? Jah, ma räägin siin suhete ja suhtlemise, laste ja elukaaslaste pidamisega seotud teemadest.

Muidugi ma tean, kust selline jaotus pärit on – see on see vana levinud stereotüüp, et naised on neis asjus kas kasvatatud spetsialistideks või olevat seda loomu poolest vähemalt sellest ajast, kui maale kahesoolised olendid tekkisid. Olgu nende teooriate ja stereotüüpidega kuidas on, AD 2015 on paraku nii, et mehed tunduvad lihtsalt ilma jäävat infost, mille valdamine võiks nende elukvaliteeti oluliselt parandada.

Võtame ühe näite. Emotsioonikeskse paariteraapia looja dr Sue Johnson on välja toonud lähisuhetele tihtipeale iseloomulikud kolme liiki nn deemon-dialoogid – need on püsivad konfliktmustrid, kuhu sattuvad ja kinni jäävad isegi igati arukad inimesed, kes valdavad suurepäraselt suhtlemis-ja probleemilahendusoskusi. Kõigil inimestel on loomupärane soov läheduse, mõistmise, aktsepteerimise järele – ja kui me oleme kohtunud kellegagi, kellega me loodame soovi täituvat ja kui siis soov ühel hetkel vaid sooviks jääbki, kukumegi «tsüklisse».

Üheks deemoniks on püsiv soov aina süüdlast otsida – ikka teises halbu külgi näha, mitte endas. See on muidugi enesekaitse – teises probleemide allikat näha on tihti kergem kui endale ausalt otsa vaadata. Teine deemonlik muster on nn protestipolka, kus üks pool (sagedamini kipub paarisuhtes selleks olema naine) on tabanud ära, et kontakt ja lähedus suhtes on halvenenud, tunneb hirmu ja hakkab selle vastu protestima. Paraku võtavad protestid tihti kriitika, näägutamise ja süüdistamise vormi ja teine pool – lootuses konflikti eskaleerumist vältida, olukorda rahustada – püüab eemalduda, see aga ajab protestiva poole veel meeleheitlikumalt, veel kriitilisemalt kontakti otsima. Kolmas tuntud deemon on see, kus mõlemad on juba loobunud emotsionaalse läheduse taotlemisest, dialoog võib isegi olla (ja sellised paarid võivad ka pikki aastaid koos elada), aga see dialoog on vaid pealiskaudne, asjalik ja argine. Nagu arvata, saab kirjeldatud deemonitele vastu astuda neid esmalt märgates ja aru saades, et põhjuseks on soov läheduse ees ja hirm seda kaotada; et süüdlane on destruktiivne muster ja mitte üks või teine partner.

Kas meestele polegi lahendusi vaja?

Küsime nüüd – kas tõesti on info sellest, et suhted võivad sel viisil väga koledaks minna, vajalik ainult naistele? Paari- ja pereterapeudid teavad, kui palju kiiremini lahenevad suhteprobleemid siis, kui kohale ilmub, sõna saab ja lahendusi välja pakkuda aitab ikka kaks inimest, ning kui nutikad suheteasjus ja kõige paremas mõttes emotsionaalsed võivad olla tegelikud ka pealtnäha kõige lootusetumad mehetümikad. Veelgi enam, taolised deemonlikud mustrid eksisteerivad rohkem või vähem ju ka teistes suhetes – laste ja oma vanematega suheldes, tööl, sõpradega. Kas tõesti pole siis meestel tarvis teada, kuidas natukegi oluliste inimestega elus toime tulla?

Ma ei usu väga sellesse, et põlvkondi teatud stereotüüpide vaimus kasvatatud mehi õnnestub väärt infoga varustada, kui vaid nimetada naisterubriigid ümber pererubriikideks või muud taolist. Küllap tuleb selgitustööga alustada lastest – et nii nagu normaalne naine suudab hakkama saada igavese naela-seina-löömise ülesandega, on paari-ja peresuhete dünaamika mõistmine ka tavalise mehe ajule igati jõukohane ja vajalik.

Seni aga soovitus naistele – kui märkate ajakirjas, raamatus, kinos või kasvõi tänaval suhete ja suhtlemise alast väärt mõtet või ka mingit probleemi, võtke julgus kokku ja minge küsige meeste arvamust. Mitte dotseerivalt, mitte «mina, tark inimene, tahan sind va juhmi harida» viisil. Ärge hakake ka luiskama, et viimane Tehnikamaailma, Harvard Business Review’ või Science’i number teid neile mõtetele viis (kui see tegelikkuses nii muidugi polnud). Eeldage lihtsalt, et mehed on ka nendel teemadel rääkimiseks võrdsed ja asjalikud partnerid. Ausõna, see võib täitsa toimida.

Kätlin Konstabel on psühholoog ja pereterapeut. Kätlin hakkab Postimehe naisteportaalis elulistel teemadel kirjutama igal esmaspäeval.