Kaheksa põhjust, miks meid suvefestivalid on ära tüüdanud

Foto: SCANPIX

Kuigi käes on august, ei ole veel paista, et suvised festivalid lõppema hakkaks. Muidugi on ääretult tore, et eestlased oskavad meie halba suusailma nii toredalt ja kultuurselt ära sisustada, kuid tuleb tunnistada, praeguseks on paljudel meist festivalidest üsna kõrini saanud. Miks? Reastasime kaheksa põhjust, miks suveüritused närvidele käivad.

1. Ilm. Öeldakse, et pole olemas halba ilma, on ainult halb riietus. See on kulunud klišee, kuid avalikelt kontsertidelt eeldatakse siiski viisakamat riietust kui puhvaika peale tõmmatud kummiülikond. Ausalt öeldes on isegi vihm parem kui selle suve tüüpiline olukord. Kõigepealt on sul palav. Võtad jaki pealt ära – külm! Kannatad natuke, paned jaki selga tagasi… palav. Ja nii kõik kolm festivalipäeva järjest.

2. Toitlustus. Valikus on kaks varianti: kehv söök või olematu söök. Kehv söök: seljanka ja friikartulid šašlõkiga, juurde natuke kuivanud Hiina kapsast, mida nimetatakse toorsalatiks. Taimetoitlastele on tavaliselt valikus lihtsalt salat ja kartul või siis vegeburgeri nime all serveeritav külm ja maitsetu oakotlet. Varasemad papptaldrikud, millelt toit esimeste minutite jooksul sülle libises, on nüüdseks asendunud penoplastist nikatsitega. Lisaks pisemat sorti ökokatastroofile, mis need taldrikud tekitavad, on lihtsalt rõve kuulata, kuidas kahvel mööda taldrikut kriibib.

3. Prügi. Eriti ohtralt kaasneb seda eelnimetatud toitlustusega. Kui ka festivali korraldajad on prügi sorteerimise peale mõelnud, ei pea paar õlut võtnud mehepojad ja naised süsteemi miskiks ning kõik lendab ühte kasti kokku. Halvimal juhul lõpetab kogu kraam otse tänaval ja seguneb koos higi, okse ja uriinilaikudega rõlgeks kleepuvaks massiks.

4. Puudulikud hügieenitingimused. Plastkabiinid on küll igasse suuremasse festivalipaika jõudnud, ent puhastusteenindus nendeni eriti tihti ei jõua. Pealegi saab tualettpaber otsa esimeste tundidega, ummistades välikäimlaid, ning desovahendeid leiab vaid peenemates kohtades. Lisaks on inimeste räpatootmisvõime täiesti hämmastav.

5. Lapsed. Au ja kiitus neile, kes kirjeldatud mustuse ja melu sisse üldse julgevad lapsi kaasa võtta, ise seda kategooriliselt kvaliteetajaks nimetades. Paraku jääb kvaliteetaeg ainult Facebooki seina ja pereteemalise foorumi sõnakõlksuks – reaalsuses jooksevad lapsed festivalialal ringi järelevalveta. Kontserdipaiga kõrval on batuut, millel turvalint ees – keda see takistab? Ikka ilmestab klassikalist muusikat kääks-kääks-kääks, mis tipneb haiget saanud jõnglase kisaga.

6. Mäluauguvennad. On teatud tüüp festivalikülastajaid, kes tunnevad uhkust fakti üle, et nad suudavad end mäluauku juua juba enne, kui on festivaliväravatest läbi astunud. Mitmepäevaste ürituste korral näevad nad vaid ehk mõnd selget pooltundi, mille kiirelt järgmise õllega lõpetavad. Halvemal juhul on nad ka tülinorija-tüüpi, otsides aina põhjuseid, miks teiste rahu rikkuda, kuid üldiselt on nad lihtsalt tüütud, vastikud ja lärmakad.

7. Väikesed helendavad ekraanid. Millegipärast on inimestele hetke nautimisest tähtsam see, et neid saaks hiljem oma 2 x 2 cm ekraanilt järele vaadata. Mõistame. Mida on aga raske mõista, on see, miks neid peab järele vaatama hakkama siis, kui kontsert veel käib.

8. Droonid. Väikestest helendavatest ekraanidest enam ei piisa, tänapäeval on vaja kiiremini, kõrgemale, laiema nurga alt ja parema resoga. Unustatakse aga ära, et ka pisike droon teeb sama valju heli kui keskmine helikopter ja võib seega nii mõnegi elamuse ära rikkuda.