Marina Lohk: šokeerivad intiimsused

Marina Lohk. Foto: Erakogu

Avan pühapäeva õhtul Facebooki ja olen šokeeritud. «Tähtsamate uudiste» all ehk siis oma sõbralistis olevate inimeste viimaste postituste seas märkan ühte võõra inimese fotot poolpaljast äsja sünnitanud naisest, lillakaks värvunud beebi rinnal.

Ma pole šokeeritud mitte selle pildi koledusest - jah, see ongi tõeline elu ja kahtlemata on nii kurnatud olekuga vastne ema kui ka ebainimlikku värvi vastsündinu pereliikmete ja sõprade silmis maailma kõige kaunimad, kuid.. Miks peaksin mina seda nägema?Ja kas see naine tahaks, et võõrad teda sellisena näeks?

Ma ei tunne seda inimest. Ma isegi ei tea teda. Ta elab teises riigis. Kuid teda tunneb minu vana klassiõde, kes juhtumisi on ka välismaale elama kolinud. Mina aga näen seda pilti põhjusel, et klassiõde on seda kommenteerinud ja pildi avaldaja on selle avalikuks teinud absoluutselt kõigile.

Kas (üsnagi küpses eas) meesterahvas, kes lapse sünni üle rõõmustades oma partnerit päris intiimses olukorras näitava pildi üles riputas, mõtles ka selle peale, kui paljud võõrad silmapaarid tema sõprade kommentaaride kaudu seda nägema satuvad?

Ning et see pilt jääb internetti pikkadeks aastateks - ka siis, kui naine lapsega koju jõudes selle põlastusväärseks peaks tembeldama.

See pole kindlasti ainus näide. Õnneks on paljudel inimestel nii palju mõistust peas, et kõige intiimsemaid pilte võõrastele ei näidata. Ka nimetatud suhtlusvõrgustik Facebook võimaldab valida, kas jagada pilte kõigi või ainult oma sõpradega või ka sõprade sõpradega.

Kuid siingi pole ohud välistatud. Kui paljud Facebooki kasutajad võivad kätt südamele pannes öelda, et nende sõbralistis on vaid tõelised sõbrad? Kardan, et vähesed.

Mitmesajani ulatuvad sõbranimekirjad viitavad pigem sellele, et sinna alla mahuvad ka töökaaslased, trennikaaslased, koostööpartnerid, kliendid, teretuttavad ja muud huvitavad tegelased. Kas nad kõik peavad teadma meie elust kõike? Kas nad kõik peavad nägema meie pereelu intiimseid detaile? Päris-, mitte virtuaalelus me seda ilmselt ei sooviks.

Pooldan ise seisukohta, et kui internetis piltide näitamiseks läheb, siis võiks endalt küsida - kas ma näitaksin kõigile neile inimestele neid samu pilte ka päriselus? Kas võtaksin kaasa fotoalbumi või sülearvuti ja laoksin kõik need pildid silmast silma vesteldes nende ette või näitaksin neid näiteks uhkusega telefoni ekraanilt? Või siiski mitte?

Ning kas piltide näitamise eesmärk on fotograafiaoskustest tingitud edevus ja tunnustuse otsimine, soov näidata ilusaid külastatud paiku või …. veidi nihestatud vajadus eksponeerida midagi nii intiimset, mis päriselus pigem veidi punastama paneks?

Rääkimata siis lastest, kel pole endal võimalustki kaasa rääkida - kas tahan olla emme-issi teretuttavate või - mis veelgi hullem - täiesti võõraste silmapaaride vahtida või mitte.

Kui vastus on «ei» ehk siis pildid on mõeldud pigem väga lähedaste inimeste ringile, pakub internet hulganisti võimalusi neid turvaliselt vaid valitud adressaatidele näidata.