Mida me seljas kanname?

Foto: SCANPIX

Tavaliselt riideid. Kui palju me aga mõtleme selle peale, mida me tegelikult seljas kanname? Kas meid katab midagi sünteetilist või oleme suutnud oma garderoobi kokku panna looduslikest materjalidest? Bioneer.ee selgitab, alustades villast ja siidist.

Vill (inglise keeles wool) on loomse päritoluga looduslik materjal, mille omadused kangas ja lõngas on väga varieeruvad, sõltudes loomaliigist ja elukohast. Kõige tavalisem on lambavill.

Peale lammaste saadakse villa ka teistelt loomaliikidelt - kašmiir ja mohäär on pärit kitsedelt, vicuna ja alpaca erinevatelt kaameliliikidelt ning angooravill angooraküülikutelt.

Vanimad tõendid villa kasutamisest kangaste valmistamisel pärinevad ajast 36 000 aastat tagasi. Laiema kasutuse sai lambavill pärast lamba kodustamist 11 000-13 000 aastat tagasi. Esimesed villast valmistatud kangad olid vilditud, hiljem õpiti villakiude lõngaks tegema.

Villa ja sellest valmistatava kanga omaduse määravad kiu pikkus, läbimõõt, tugevus ja haralisus. Kõige kvaliteetsemad ja kallimad on meriinovillast valmistatud lõngad ja kangad. Suurimad lambavilla ja meriinovilla tootjad maailmas on Austraalia ja Uus-Meremaa.

Villariiete olulisemaks omaduseks on, et ta on võimeline endasse imema niiskust ja selle väljapoole andma. Seetõttu villaseid riideid kandes keha ei ole märg ka siis, kui inimene higistab ja kehal ei hakka külm.

Negatiivsetest omadustest on villale omane viltumine ning seepärast kasutatakse villa töötlemisel vanumisvastaseid vahendeid. Sageli lisatakse ka koitõrjevahendit. Kui inimene on villale allergiline, siis põhjuseks võibki tegelikult olla tundlikkus neile lisaainetele.

Kindlasti ei ole villa sel moel töödeldud ökoloogiliste riiete valmistamisel. Allergilised inimesed taluvad tavaliselt väga hästi ka meriinovillast riideid, kuna meriinovilla kiud on oluliselt pikemad.

Mis on kirjas villaste riiete tootelipikul?

Virgin wool – esmakordselt lambavillast kedratud vill. Taaskasutatud villast materjali ei ole kangale lisatud. Sellest villast on toodetud enamik ökoloogilisest kangast riideid.

Jäätmevill ehk shoddy – valmistatakse villase lõnga või kanga taaskasutamise teel. Protsessi käigus kistakse villane materjal tükkideks. Kuna see tehnoloogia muudab villakiu lühemaks, on taaskasutatud villast kangad ja riided kehvema kvaliteediga.

Sageli segatakse jäätmevilla teiste looduslike ja sünteetiliste materjalidega. Jäätmevillast võivad olla toodetud ka mõned riided, mis kannavad Öko-Tex (Confidence in Textiles) märgistust. Sellisel juhul on aga kontrollitud, et kangas ei sisalda ohtlikke aineid.

Woolen või woollen – lõng, mis on valmistatud kraasitud villast. Selline lõng on pehme ja õhuline, hoiab hästi sooja.

Kammvill ehk worsted – eelmise vastand, kus villakiud on tihedasti üksteise kõrval, mistõttu lõng ja sellest valmistatud riided on tugevad ja tihedad.

Villafliis – valmistatud naturaalsest villast. Suurem osa fliisist riideid valmistatakse aga siiani sünteetilistest materjalidest, näiteks plastikust.

Siid sobib iga ilmaga

Siidikiudu (silk, mulberry silk) saadakse siidiliblikate vatsete ümber olevatest kookonitest. Sarnast kiudu toodavad ka paljud teised putukad, tavaline on see mesilaste, herilaste ja sipelgate puhul, kuid tööstuslikult kasvatatakse selleks vaid siidiliblikaid.

Siidikiud on kõige pehmem looduslik kiud, kuna ta on väga peenike (kõige peenem villakiud on 3 korda paksem) ja pikk. Samas on siid üks tugevamaid looduslikke kiude. Teda kahjustab niiskus, tugev päikesevalgus ja mõned putukad.

Siidi võime niiskust koguda ja edasi õhku suunata muudab siidiriided sobivaks kuuma ilmaga ja aktiivse liikumise korral. Kuna siidkangas ei ole hea soojusjuht, siis hoiab ta soojuse naha lähedal ning inimesel on soe ka külma ilmaga.

Seega võib väita, et siidriietes ei hakka talvel külm ja suvel kuum. Siidi ja villa parimad omadused on ühendatud siidi-villariietes. Need riided tunduvad keha peal pehmed ja siidised. Suurimad siiditootjad on Hiina ja India.