Moeblogi: elu ilu

Foto: SCANPIX

Mõni hetk on eriline. Nii eriline, et hing jääb kinni. Aeg jääb seisma. Füüsiline ja materiaalne ei eksisteeri ning kõikvõimalikud piirid ühtäkki kaovad. 

Taju mitmekordistub niivõrd, et ka kärbse lendamine on kõrvulukustavalt valus. Kõik kaitsekilbid ja maskid langevad, selline nahata-filtrita olemine. Ehe ja aus. Suur soolane pisar jookseb silmanurka, üle õhetava põse kuni lõuani välja enne, kui käsi ta ära pühib. Piiritu rõõm ja tänulikkus, kirjutab Terje Telling osta.ee blogis.

Millal ma viimati seda tundsin? Õhtul. Eile. Mu 2-aastane poeg oli juba oma teki alla roninud ja Mõmmi tugevalt kaissu surunud. Tõmbasin kardina ette ja tuba muutus kottpimedaks. Käsikaudu kobasin poja voodi äärt ja läksin ta kõrvale pikutama. Nii on alati olnud, et mees või mina võtame enne magamaminekut poja voodipervel või kaisus «päeva kokku» ning räägime ka järgmise päeva plaanidest, kuhu läheme ja mida teeme. Tavaliselt poeg küsib: «Mis tegime täna?» Mitte, et ta ise ei teaks, aga ta tahab seda kuulda minu või issi käest…

Eile õhtul oli teistmoodi. Kui olin talle kaissu pugenud, ei küsinud ta midagi ja mina ei öelnud midagi. Toas oli täielik vaikus. Ainult hingamist oli kuulda. Ootasin. Ootasin veel, aga küsimust ei tulnud. Silmad olid lõpuks pimedusega harjunud ja ukse alt kumavast valgusest nägin, et pojal on silmad lahti ja ta vaatab mind ainiti. Kuigi mul olid riided seljas, tundsin ennast korraga täiesti alasti. Hetk hiljem tundsin poja väikeseid sooje käsi oma põski silitamas ja vaikselt sosistamas: «Emme, ma ei jäta sind kunagi üksinda.» Edasi oli jälle vaikus. Mõttes vastasin talle, et emme ei olegi üksi, et issi ja ta ise, vanaisa, vanaema, tädi Annely ja Aili on alati emme jaoks olemas. Kõva häälega aga ei öelnud ma midagi. See vaikus ja hetk oli liiga täiuslik, et seda sõnadega täita.

Neid erilisi hetki on tunduvalt rohkem, kuid iga kord me ei oska märgata ega kuulata. Kõigepealt õpitakse ikka tähti, siis veerima-lugema ja juba aastaid hiljem tuleb oskus lugeda ridade vahelt, märgata märkamatut, kuulda kuuldamatut. Mõtle hetkeks. Kindlasti tuleb sul mingi lugu meelde, kus võõras on ulatanud ootamatult abikäe või oled tummaks löödud looduse võrratutest ja maagilistest värvimängudest ning loomingust.

Kui keegi küsiks, mis on olnud kõige erilisem lill, mis on mulle kingitud… Siis vastus võib olla mõnevõrra ootamatu: Pärnu muuli lähedalt minu mehe korjatud ja kingitud kõrreline. Ei mingid kahemeetrised roosid, vaid üks lihtne kõrs. Õigel hetkel, õigelt inimeselt.

Lase elu ilul ennast kanda – kõrgele ja kaugele!