/nginx/o/2015/07/31/4336907t1h92f8.jpg)
Oleme harjunud nägema kauneid kleite, ehteid ja käekotte lavalaudadel või poodides, aga kust on need esemed pärit? Kus on nad sündinud? Käisime külas kaheksa Eesti disaineri – kuue moedisaineri, ühe ehte- ja ühe kotidisaineri – ateljeedes, et näha, kus nad igapäevaselt askeldavad ja oma ideid teostavad.
Tanel Veenre ateljee, Hobusepea 2
/nginx/o/2015/07/30/4334045t1hca5a.jpg)
Tanel Veenre on oma praeguses ateljees vanalinnas Hobusepea tänaval olnud umbes aasta. Tema pisikese ateljee keskel on disaineri töölaud – mida Veenre nimetab oma maailma keskpunktiks – ja ruumi valgustab suur aken, mis avaneb hoovi. Veenre sõnul muudab ruumi eriliseks mitu asjaolu. «Esiteks pole sellel ruumil ühtegi nurka! Tegu on ovaalsaaliga. Kujutan ette, et umbes kolmveerandsaja aasta eest võis siin olla ilus pikk söögilaud, mille kohal rippus lühter,» rääkis ehtekunstnik. Teine tähtis fakt on see, et varemalt on samas ruumis olnud maaliklassik Enn Põldroosi ateljee. «Loodan, et tema ande ja teravmeelsete ideede vaim hõljub endiselt õhus.»
Ruum, milles ateljee asub, on Veenre sõnul loominguks väga oluline, eriti lae kõrgus ja valgus, sest need mõjutavad otseselt sisemise silma siruulatust. «Ideed jälitavad mind kogu aeg ja kõikjal, aga ellu viia saan ma neid tõesti vaid oma ateljees.»
Kuna tegemist pole suure ateljeega, võib sealt igapäevaselt eest leida vaid ehtedisaineri ja tema assistendi. «Ma ei taluks liigset kära ja sebimist. Müük toimub peamiselt Embassy of Fashioni stuudiopoes ja mujal, ateljee on mõeldud ainult loomiseks,» sõnas Veenre. Assistente on tal olnud palju ja tema juures käivad kätt harjutamas paljud välisriikide noored. Pildistamise ajal oli viimast päeva tööl Louisa Belgiast, järgmisel päeval pidi alustama juba Sandra Mehhikost. «Eelnevalt on olnud abikäsi Koreast, Saksamaalt, Türgist, Iirimaalt, USAst, Hispaaniast, Egiptusest ja mujalt. Olen piiritult tänulik neile särasilmsetele hingedele, kes tulevad maailma eri nurkadest, et veeta mõned kuud selles vanalinna ateljees.»
Lilli Jahilo ateljee, Niine 11
/nginx/o/2015/07/30/4334049t1h4c8c.jpg)
Moelooja Lilli Jahilo ateljee koosneb mitmest ruumist, kus pidevalt toimetab neli inimest. Jahilo ütles praeguse ateljee ruumide kohta, et armus neisse kohe ära, kuigi sobivate ruumide leidmine võttis aega enam kui pool aastat. «Eelnevalt olime Veerenni tänaval Loomeinkubaatoris, kus alustasime brändi ülesehitust, seal olid selleks sobivad tingimused. Kalamajas oleme olnud kaks aastat. Mind võlus ruumide paigutus, kõrged laed, suured aknad ja rohke valgus ning loominguline õhkkond,» sõnas ta.
Kõikidest ateljee akendest avaneb Jahilo sõnul väga inspireeriv vaade. «Vanalinna tornid, kastaniallee, naabermaja aed. Oma töökohalt näen ühte imearmsat puumaja valgeks võõbatud katusetorni, mille otsas on tuulelipp. Tuul puhub enamasti lõunast,» kirjeldas naine vaadet.
Ateljee on valdavalt valgetes toonides, kuid eesruumi üks sein on poolenisti lilla. Lillal taustal on mitu mustvalget fotot, millelt vaatab vastu Lilli Jahilo vanavanatädi Lilly Silberg, kes valiti 1931. aastal Miss Eestiks. «Enamik neist fotodest on tehtud erinevate Pariisi kõrgmoemajade jaoks, kus Lilly oli modelliks. Fotod on imehästi säilinud ja väga kvaliteetsed. Kui need avastasin, lubasin endale, et kui peaksin oma moemaja looma, panen fotod inspiratsiooniks seina. Siin nad nüüd on!» rääkis Jahilo uhkelt. Ruumid on kujundanud sisearhitekt Priit Põldme.
Nagu mitmed teised disainerid, tunnistas ka Lilli Jahilo, et veedab ateljees rohkem aega kui kodus, mistõttu on ateljee õhkkond ja kujundus väga olulised. «See ongi nagu teine kodu. Ja kodus tekib ikka häid mõtteid. Inspiratsiooni saan elust enesest, aga ateljee on koht, kus need ideed vormistatakse,» lausus ta.
Tiina Talumees moestuudio, Rotermanni 5 / Roseni 10
/nginx/o/2015/07/30/4334053t1h7223.jpg)
Tiina Talumehe moestuudio asus enne vanalinnas Vana-Viru tänaval, ent juba üle viie aasta on tegutsetud Rotermanni kvartalis. Vanadest ruumidest koliti välja seetõttu, et sõbranna meelitas Tiina Talumeest Rotermanni kvartalisse. «Need ruumid siin Rotermannis said tol hetkel valitud sellepärast, et mind kutsuti siia. Kutsujaks oli mu hea sõbranna, kes on kõrval asuva juuksurisalongi omanik. Tema vaatas siin tükk aega tühju aknaid ja unistas, et ma võiksin ateljeega siia kolida. Lõpuks rääkis ta mu pehmeks,» sõnas Tiina Talumees ning lisas, et nad sõbrannaga arvasid, et moestuudio ja juuksurisalong võiksid teineteist täiendada.
Rotermanni kvartalis vaatas neile vastu suur tühi ruum, kus polnud ühtegi vaheseina. Sisekujundaja abiga liigendati ruum mitmeks väiksemaks, kus eespool asub n-ö butiik, keskel prooviruum ja kõige taga õmblusruum. Kuigi ruumide kujundamisel konsulteeriti sisekujundajaga, on üldmulje ja üldplaan siiski moelooja enda läbi mõeldud.
Ateljee on Tiina Talumehe jaoks nii loominguline paik kui ka praktiline tööruum. «Varem tegelesin loominguga rohkem kodus, kuid nüüd on mul väike laps ja kodus on peaaegu võimatu tööga tegeleda. Tundub, et ateljeest on üha rohkem saamas loominguline koht, kuhu ma tulen vahel selleks, et vaikuses mõelda. Siin on kangad ka kohe olemas ja seetõttu on lihtsam,» sõnas ta.
Lemmikkohaks peab Talumees ateljee õmblusruumis asuvat suurt juurdelõikuslauda, kus talle meeldib üksinda nädalavahetustel tegutseda. «See on tegelikult meie kõigi lemmikkoht, kuna selle laua ääres mõte jookseb. Tassin vahel kangad ja kangajupid laua peale, sest seal läheb töö kõige paremini,» arvas ta. Juurdelõikuslaud on Talumehe moestuudio jaoks legendaarne mööbliese, mis on stuudioga alati ühest kohast teise kolinud.
NYMF moestuudio, P. Süda 1
/nginx/o/2015/07/30/4334071t1h8ddf.jpg)
Müstilise nimega moestuudios NYMF tegutseb rõõmsameelne disainer Triin Kärblane. Praegustes ruumides Süda tänaval on moestuudio olnud umbes poolteist aastat. Enne seda asus Triin Kärblase ateljee Draamateatri vastas Saarineni majas. «Seal oli väga äge sisehoov, aga meile ei paistnud üldse valgust ja ruumid jäid väikseks,» ütles moedisainer.
NYMFi stuudio esimese ruumi keskel on suur juurdelõikuslaud ja selle taga hiiglaslik aken, kust paistavad rohelised puud. Aknast välja vaadates võiks isegi unustada, et tegelikult asub ateljee südalinnas, vaid mõnekümne meetri kaugusel Pärnu maanteest. Triin Kärblase sõnul oli suur aken just see, mis teda võlus. «Enne meid olid need ruumid tumedad ja hästi koledad. Mulle meeldib, et siin on nii avar ja keset linna saame vaadata loodust,» sõnas ta ning lisas, et ateljee asukoht ja hõng on tema jaoks väga olulised. Ateljee kergelt romantilisele hõngule annab oma panuse ka valge kamin, mis seisab suure akna lähedal.
Kui küsida Triin Kärblaselt, kas ateljee inspireerib teda või on see pigem koht, kus oma mõtteid ellu viia, vastab ta südikalt: «Loomulikult ateljee inspireerib, see on ju minu maailm!» Tema arvates näeb ateljee just nüüd ja praegu selline välja seetõttu, et tema ise on just nüüd ja praegu selline, nagu ta on. Ateljee – või nagu ta ise nimetab, «oma maailma» – on Triin Kärblane ise kujundanud.
Lemmikkohana tõi ta eraldi välja suure akna vastasseinas asuva istumisnurga, kus on vanaaegne diivan. Kärblase sõnul meeldib talle lihtsalt istuda sellel diivanil ja vaadata, kui äge see ruum on.
Embassy of Fashion, Tatari 6
/nginx/o/2015/07/30/4334109t1h7068.jpg)
Embassy of Fashioni ehk Moesaatkonna nime all tegutsevad kolm tuntud moeloojat Riina Põldroos, Ketlin Bachmann ja Aldo Järvsoo. Moesaatkond on juba mõnda aega asunud aadressil Tatari 6, kuid praegustes ruumides on nad olnud vaid mõned kuud. Eelnevalt asus ateljee korrus üleval pool, aga seal jäi ruumi väheks, sest kollektsioone tuleb muudkui juurde. Uued ruumid leiti õnneks samas majas teisel korrusel. Aldo Järvsoo sõnul otsustasid nad ruume vaatamas käies kohe, et sellest saab nende uus ateljee. Moesaadikud ise on muutusega rahul: kliendid on nende asukohaga juba ammu ära harjunud ja ka kolimine läks lühikese vahemaa tõttu valutult.
Ruumide sisekujundus on nende endi välja mõeldud. «Iga uue ateljee puhul oleme koos maha istunud ja asja vaaginud. Remont käib tavaliselt umbes kuu aega ja selle aja jooksul paneme mingi stiili paika,» ütles Järvsoo. Ateljee seintel domineerib valge värv ja suured aknad annavad ruumidele avarust, kuid ärge arvake, et koht näeb üksluine välja: valge seina taustal on tohutult palju kleite – moesaadikud ise pakuvad, et kleite ja muid esemeid võib seal kokku olla paarisaja ringis –, üks värvilisem kui teine. «Ruumis on riided kõige olulisemad. Need ongi paigutatud valgele taustale ja värvi lisavad rõivad,» selgitas Riina Põldroos. «Mood on see, mis seda ruumi kujundab. Kui me otsustaks ühel hetkel kõik hallid asjad teha – mida tõenäoliselt siiski ei juhtu –, siis oleks ka sisekujundus hoopis teise ilmega.»
«Kui viis aastat tagasi oli meie ateljee pigem boheemlik, siis nüüd on meil endal rohkem vaja selget tausta, puhast valget pinda. See on kõige inspireerivam,» lisas Aldo Järvsoo. Ketlin Bachmann täiendas, et kõige parem sisekujundus ongi selline, et sisekujundust oleks võimalikult vähe.
Aldo Järvsoo sõnul on tähtis ka see, et ateljees oleks mugav. «Meil on järjest 4-5 ruumi, mida ühendab mõnus pikk koridor. Ja meil on kolm disainerit, igaühel oma käekiri. Kellegi asjad ei tohi hakata teisega konkureerima, kõigile peab jääma õhku.»
Kleidid on ühes ruumis paigutatud kollektsioonide järgi, mis tähendab seda, et uusi kollektsioone hoitakse koos. Teises ruumis on aga vanemad asjad kokku miksitud – sätitud vastavalt värvile ja pikkusele, et kliendil oleks kergem soovitut üles leida. «Meil on hästi suur valik. Kunagi pole tekkinud olukorda, et klient ei leia midagi. Lisaks kleitidele on meil ka Tanel Veenre ehted ja teises ruumis on käekotid. Terve komplekti saab kokku. Kingad ja kübarad on veel katmata,» sõnas Riina Põldroos.
Moesaadikud on ühel meelel, et kõige mõnusam on olla õmblusmasina taga, samas tõdevad nad kui ühest suust, et uues ateljees on igal pool mõnus olla. Töölauad on kõigil küll olemas, aga kui on tarvis arvuti taga midagi teha, siis eelistatakse ikka istuda mugavalt tugitoolis või diivanil. «Meie oma kamber ongi veel sisse seadmata, teised ruumid on olnud olulisemad,» sõnas Ketlin Bachmann.
Hanna Korsari ateljee, Vana-Posti 7
/nginx/o/2015/07/30/4334113t1h7a7e.jpg)
Hanna Korsar kolis oma ateljee Maakri tänavalt vanalinna Vana-Posti tänavale umbes 3-4 aastat tagasi. Nende ruumide puhul meeldisid talle rõdu ja kõrged laed, tähtis oli seegi, et tagapool asuvas töötoas on hästi palju valgust tänu sellele, et aknad on läbi maja.
Ateljee sisekujundus on Korsari enda tehtud, asjad on tema sõnul töö käigus ise paika loksunud. «Kogu aeg ootan, et oleks rohkem aega ja saaks muudkui teha, kuid seda aega ei paista tulevat,» sõnas ta.
Ateljee on Korsari jaoks väga oluline paik, pühapaik oleks võib-olla liig öelda, aga mõtte annab see sõna edasi. «Varem, enne lapse sündi, oli sageli nii, et kui mul polnud nädalavahetusel midagi teha, siis tulin ateljeesse ja vahel pikutasin siin niisama oma asjade seas,» sõnas ta ja lisas, et ühest küljest on see ateljee küll töökoht, aga teisest küljest on nii hea teada, et need asjad seal on kõik tema omad. «Tunnen end alati väga hästi, kui keeran ateljee ukse lukust lahti. Koduga on ka nii, aga ateljees on see tunne teine. See on ainult minu oma, ma ei pea seda kellegagi jagama.»
Eraldi lemmikkohta Korsar välja tuua ei osanud, vaid juhatas meid ateljee tagaosas asuvasse õmblustuppa. «Enne tegin rätsepatööd rohkem, siis oli töötuba kindlasti mu lemmikkoht, aga pärast lapse sündi ma enam ise ei õmble, seda teevad rätsepad, seega töötuba pole minu jaoks enam nii isiklik ruum,» nentis Korsar ja sõnas, et veedab rohkem aega n-ö esindustoas, kus tuleb klientidega suhelda.
Päeval, mil käisime ateljeed pildistamas, oli Hanna Korsaril koguni kuus kleidiproovi, kusjuures kõik pulmakleidid. Küsimuse peale, kas kuus proovi on palju või vähe, arvab Korsar, et ikka palju. Ühe proovi peale arvestab ta umbes tunnikese ja iga kleidiproov tähendab, et tuleb anda endast maksimum. «Kui mul last polnud, olid 13-tunnised tööpäevad minu jaoks normaalsed, aga nüüd, viimase kahe aasta jooksul, olen aru saanud, et inimene peaks kodus ka olema,» lausus disainer, kuid tõdes, et vahel on hea kodust jälle ateljeesse tulla. «Kodus olemise vahele on väga tervendav, kui saad vahepeal täiskasvanud inimestega rääkida.»
Tallinn Dolls, Tatari 64
/nginx/o/2015/07/30/4334117t1hf63a.jpg)
Tallinn Dollsi kaubamärgi kaunid kleidid peidavad end aadressil Tatari 64 asuvas suures büroohoones. Kõrgete lagedega ruumidesse on ära mahutatud nii õmblusateljee kui ka pisikese poe mõõtu butiik. Tallinn Dollsi loominguline juht Mari Martin sõnas, et nendes ruumides on nad pesitsenud juba mõned aastad ja need said valitud seetõttu, et kohal on eriline karakter ja tugevad kontrastid. «See pole niisama igav koht, kus on tehtud euroremont või kus oleks moodne sisekujundus. Siin saavad kokku ajalugu – ajakirjandusmaja trükikoda –, nõukogudeaegsed kõrged laed, valgus ja helgus. Me nägime kohe, et siin on sellist laheda fungiga potentsiaali see asi ellu äratada,» sõnas Martin. «Tegemist ei ole kujundatud klantsi ja glamuuriga, vaid see on ka meie igapäevane töökeskkond, kus on pidevalt natukene loomingulist segadust. Ma ise ei armastagi ülemäära korrektselt sätitud korda.»
Ateljee on Mari Martini jaoks nii loominguline paik kui ka praktiline tööruum ja Eestis olles veedab ta seal suure osa oma ajast. «Kindlasti oluliselt suurema osa kui kodus. Õhtuti armastan siin mõtteid koguda ja fantaseerida, päeval viin oma mõtteid ellu,» lausus ta.
Mari Martin ütles, et ta pole väga sellist tüüpi inimene, kes istuks laua taga ja teeks tööd. «Rohkem ikka liigun, suhtlen klientidega, teen proove ja arutame detaile tootmisjuhi ning õmblejatega,» kirjeldas ta ja lisas, et ateljees olev oranž diivan on vast tema jaoks lemmikkoht, kus ta võtab aeg-ajalt koha sisse ja teeb arvutis tööd.
Oma loomingut kannab disainer kogu aeg ja poodidesse satub ta enda sõnul haruharva. «Minule jäävad tavaliselt näidised või esimesed mudeli katsetused. Teised lähevad juba klientidele ja neid on kahju endale raisata.»
Kadri Kruusi ateljee, Tartu mnt 80K
/nginx/o/2015/07/30/4334133t1h367d.jpg)
Kui olime kotidisainer Kadri Kruusiga kohtumiseks aja kokku leppinud, saatis ta oma ateljeesse jõudmiseks juhtnöörid: Fahle maja taga, kohe vana korstna ala all. Kõlas intrigeerivalt ja täpselt sellise vaatepildi osaliseks saimegi: vana korstna all asub väike ateljee, mis lõhnab naha järele. Selle asukoha valis Kadri Kruus praktilistel põhjustel: ateljeele pääseb autoga kenasti ligi, mistõttu on hea tassida suuri naharulle. «Üks eelmine ateljee oli neljandal korrusel, seal oli üles-alla jooksmist väga palju,» sõnas ta. Kuna esinemisi ja šõusid on üsna palju, lisaks lähevad paljud tooted ka ateljeest välja müüki, on hea ligipääsetavus väga tähtis.
Ateljee on kotidisaineri jaoks nii loominguline kui ka praktiline koht. «Ma ei kujuta ette, et teeksin kodus praktilist või loometööd, mõlemat teen ikka ateljees. Kodus on mul ka töölaud, aga kipub nii olema, et jään pigem kauemaks ateljeesse ja kodus teen koduseid tegemisi-toimetamisi. Ateljee on kui teine kodu,» ütles Kadri Kruus.
Kadri Kruusi ateljeel on eespool n-ö esindusruum ja taga tööruum. Oma lemmikkohaks peab disainer eesruumis asuvat töölauda. «Tagumine ruum on selles mõttes hea, et seal pole ühtegi akent ja ajataju kaob täielikult. Töölaua taga näen reaalselt, mis väljas toimub, aga tagumise ruumiga on nii, et teen seal tööd ja tulen välja ning vaatan, et pimedaks on läinud või et lumi on maas,» rääkis ta. Eesruumis on Kadri Kruus enamasti üksi, seal on hea mõttetööd teha, tagaruumis käib aga praktiline töö.
Ateljee ruumikujundus on tingitud peamiselt praktilisest vajadusest. Näiteks postamendid tellis Kadri Kruus oma isalt – nendega saab tema sõnul mängida ja eri tasapindu luua, sest erinevad tooted tahavad olla eri moodi eksponeeritud.
Oma loomingut kannab kotidisainer kogu aeg, peamiselt küll prototüüpe või näidismudeleid. «Ise vaatan, kas asi toimib või mitte, kas on vaja midagi muuta,» selgitas ta.
/nginx/o/2016/12/25/6203727t1h8bcb.jpg)