Mari-Liis Sepper: mida näitab soolise võrdõiguslikkuse indeks?

Mari-Liis Sepper Foto: sotsiaalministeerium

Teisipäeval (12.10) teatasid uudisteportaalid, et Eesti on langenud möödunud aastaga võrreldes kümme kohta Maailma Majandusfoorumi globaalse soolise ebavõrdsuse indeksi (lühidalt GGG-indeks) põhjal koostatavas edetabelis.

Eestlased, kellele väljastpoolt riiki tulevad hinnangud ja arvamused on olulised, võtsid selle uudise vastu kahetiste tunnetega. Ühelt poolt tahame elada riigis, mis asetub positiivsete näitajatega edetabelites esimestele kohtadele, teisalt on Eesti ühiskonnas laialt levinud umbusk sugude võrdõiguslikkuse küsimuse suhtes ja selline indeks ei peaks eriti korda minema.

Maailma Majandusfoorumi indeks võrdleb naiste ja meeste olukorda riigi neljas laiemas valdkonnas: hariduses, tervises, majanduselus ja poliitikas. Eestis on sugude võrdsuse näitajad paremad hariduse ja tervise vallas, kehvemad majanduselus ning väga tagasihoidlikud poliitikas.

Ehk – riigi positsiooni edukamate nimekirjas toovad allapoole teatud konkreetsed probleemid, mis püsivad aastate kaupa muutumatuna või süvenevad. Eelkõige pean silmas väga suurt soolist palgalõhet (naiste keskmine tunnipalk on meeste omast umbes 30 protsenti madalam) ning naiste vähest esindatust poliitikas.

Majandusfoorumi arvutatav GGG-indeks ei ole ainuke naiste ja meeste võrdõiguslikkuse taseme arvuline näitaja. Vaesuse ja diskrimineerimise vastu võitleval organisatsioonil Social Watch on näiteks kasutusel sugudevahelise õigluse indeks (lühidalt GEI), mille arvutamisel võetakse arvesse hariduse ja tööelu näitajaid ning naiste võimalusi otsuste tegemisel kaasa rääkida ehk naiste reaalset mõjuvõimu ühiskonnas.

ÜROs kasutusel olev soolise dimensiooniga arenguindeks (GDI) kohandab aga inimarenguindeksit, et mõõta soolist ebavõrdsust, mis puudutab naiste ja meeste oodatavat eluiga, haridustaset ning sissetulekuid. Viimatinimetatu ei ole spetsiifiline soolist ebavõrdsust mõõtev indeks.

Kuivõrd suurt hulka riike arvesse võtvad mõõtmissüsteemid ei saa alati arvestada regionaalsete eripäradega, on räägitud Euroopa Liidu oma soolise võrdõiguslikkuse indeksi väljatöötamisest, mis näitaks, kui võrdselt või ebavõrdselt on liikmesriikides jagunenud sugude vahel tasustatav töö, raha, mõjuvõim, teadmised ja aeg.

See võtaks arvesse heaoluriikide kõrgemat keskmist taset ning seaks üldisemalt sugude võrdsuse lati kõrgemale üleilmsete mõõtsüsteemide omast. Ka loodetakse uuest indeksist kõrgemat tundlikkust meeste probleemide suhtes, mida globaalindeksid ei pruugi üldse märgata ega hinnata.

Kuigi iga konkreetne indeks mõõdab vaid teatud hulka näitajaid – eelistades teatud valdkondi või küsimusi –, toovad need üldjuhul eksimatult välja riigi suurimad puudused ja takistused soolise võrdsuse saavutamise teel. Ükskõik kuidas arvutamismeetodit kritiseerida, osutavad need Eesti puhul ühele ja samale paradoksile – naiste kõrgest haridustasemest hoolimata on nende esindatus kõige kõrgematel tasanditel nii poliitikas kui ka majanduses väga väike.

Toetus muutusteks on mitme soolist võrdsust puudutava küsimuse puhul avalikkuses tegelikult olemas, nagu näitasid sotsiaalministeeriumi 2009. aasta soolise võrdõiguslikkuse küsitluse tulemused. Näiteks üldise väitega, et mehed peaksid senisest rohkem tegelema laste hoidmise ja kasvatamisega, olid küsitletutest enamasti nõus nii naised kui mehed.

Küsimusele aga, mida tuleks ette võtta naiste osakaalu suurendamiseks poliitikas, vastas 22 protsenti, et parteid peaksid määrama naisi valimisnimekirjadesse võrdselt meestega.
Erinevaid soolist võrdõiguslikkust mõõtvaid indeksisüsteeme ühendab tõsiasi, et edetabeli etteotsa jõuavad riigid, kus naiste ja meeste võrdsus on selgesõnaliselt väljendatud riiklik eesmärk ja selle nimel rakendatakse reaalselt poliitikaid.

Niisiis, kui Eesti tahab olla maailmas või Euroopas naiste ja meeste võrdõiguslikkusega esirinnas, peaks see teema olema igapäevapoliitika lahutamatu osa, ka peaks olema suurem meie tahtmine selle eesmärgi saavutamiseks konkreetseid abinõusid rakendada.