Mida teha lapsega, kes haugub vastu?

Foto: SCANPIX

Me kõik oleme näinud (ja paljud meist on omal nahal kogenud) sellist stseeni, kus laps muutub avalikus kohas eriti sõnakaks ja hakkab ebaviisakalt käituma. Tema vanematel hakkab piinlik ja nad tunnevad end abitult. Kõrvalseisjad jälgivad olukorda nagu pinget kruttivat tõsielusaadet.

Selliselt käitudes tahab laps näidata, et ta on iseseisev. Lapsevanem omakorda on nurka surutud ning lapse ilmselge lugupidamatus, vastuhaukumine ja ülbus võivad mõjuda ettearvamatult, kirjutab Psychology Today.

Vähe on neid, kes suudavad sellisest olukorrast väärikalt välja tulla. Ega see ongi raske, kui üks pisike ja sõjakas tegelane teeb oma käitumisega täiskasvanule häbi ja pöörab talle kõigi tähelepanu. Mis nüüd saab?

Väikesed lapsed on justkui välismaalased, kes on reisinud kaugele maale ja ei tunne veel teise kultuuri kombeid. Enamasti hakkab laps vastu rääkima siis, kui tal on vajadus näidata oma tõelisi tundeid - see on ju ometigi asi, millele ei tohiks kellelgi vastuväiteid olla - kahjuks aga ei oska ta seda veel päris õigesti teha. Tegelikult võib laps olla milleski pettunud, aga ei tea, kuidas seda välja näidata, et su abi saada.

Näiteks nähvab laps: «Me ei tee kunagi midagi lõbusat!» Seda võib tõlkida näiteks nii: «Ma tõesti tahaksin kinno minna, kuigi see ei meeldi mitte kellelegi teisele meie peres nii palju kui mulle, aga kas ma saaksin ka oma soove väljendada?»

Kui laps väljendab end halvasti käitudes, siis peaksid üritama näha suuremat pilti, mitte neid konkreetseid sõnu, mida laps kasutab. Kuigi sa pead ta halva käitumise puhul korrale kutsuma, pole mõtet ka iga sõna pärast kära tõsta. Pigem anna talle uus võimalus öeldut parandada. 

Strateegiliselt käitudes saab lapsevanem panna oma last paremini käituma. Siin on selleks mõned juhtnöörid, kuidas anda lapsele võimalus oma väljendusoksust parandada ja rääkida nagu kogenud diplomaat.

Kas sa saaksid seda palun korrata?

Nii annad sa lapsele võimaluse öeldut parandada ja oma mõte uuesti vormistada. Sellisel juhul ei ole midagi halba juhtunudki. Ülereageerimise ja tüli asemel saad näha, et laps saab tegelikult ka paremini hakkama.

Mis sa arvad, mida ma nüüd ütlen?

Anna lapsele võimalus ise välja pakkuda, mis vajaks parandamist. See mõjub kõigile hästi.

Kas sa tõesti tahad praegu just seda öelda/nii teha?

Selle lausega vaatad äsja juhtunu koledusest mööda, aga annad lapsele võimaluse olukorda parandada.

Mida sa tõesti tahtsid öelda, aga ei saanud…

See on hea strateegia neile, kes näevad lapse käitumist paremini läbi - öelda lapse asemel teiste sõnadega seda, mida ta tegelikult öelda oleks tahtnud, aga ei osanud. Näiteks jõuad poest koju ja laps kargab kaela: «Misasja? Krõpse ei toonudki?!?» Siis ütle: «Aitäh, ema, et käisid üksi oma vabast ajast kogu perele poest süüa toomas. Sa oled kõige parem ema, aga ma tahtsin vaid teada, kas sul oli meeles muude vajalike asjade kõrval osta ka krõpse, mida ma väga tahtsin?»

Nii saavad mõlemad seda, mida vaja - sina kuuled, mida tahad ning laps saab õpetust ja teise võimaluse. Selle ja ka kõigi teiste eelmainitud strateegiate eelduseks on loomulikult siirus ja hea tahe. Sõbralikust pilgust peaks tavaolukorras piisama, et laps näeks, et sa pole päriselt vihane. Nii vaatad sa valesti välja öeldud sõnadest mööda, aga ei lase endast ka üle sõita. 

Kui tahad õpetada lapsele paindlikkust, pead seda ka ise oskama. Selline see diplomaatia ongi. Kui sa kõlad isegi last korrale kutsudes nagu ülbe nolk, siis ei õpeta sa talle midagi paremat. 

Sõnal on võim. Mida teha sõnaka lapsega? Armasta teda. Ja haara kinni igast võimalusest õpetada talle, kuidas end paremini väljendada ja teistele arusaadavaks teha.