Allergia või talumatus?

Foto: SCANPIX

Uuringud kinnitavad, et kolmandikul inimestest on kalduvus allergia tekkeks. Eestis on ülitundlikkus mõne toiduaine või sissehingatava allergeeni suhtes igal viiendal koolilapsel ja igal kolmandal täiskasvanul, kirjutab Anu Viita-Neuhaus ajakirja Üks oktoobri/novembrinumbris.

Lugematute uuringutega on tuvastatud, et allergiahaiguste tekke tõenäosust mõjutab 60 protsendi ulatuses pärilik eelsoodumus ja 40 protsendi ulatuses keskkonnategurid.

Klassikalisteks allergiahaigusteks loetakse heinapalavikku (allergia õietolmu suhtes), allergilist nohu (nasaalne allergia aastaringselt esineva allergeeni, näiteks kodutolmulesta suhtes), astmat (allergilise reaktsiooni kaasnemine), atoopilist ekseemi (krooniline nahapõletik, mille põhjuseks võib olla toiduallergia) ja toiduallergiat (kohene ja silmatorkav reaktsioon toidu suhtes).

Paula on 1,5-aastane rõõmus ja avastamishimuline tüdruk. Esimesed märgid allergiast tekkisid tal siis, kui laps oli rinnapiimatoidul, kuid need olid minimaalsed ja seotud sellise allergeeni nagu maasikaga.

Ema sõnul oli kummaline, et samasugune lööve tekkis ka mustikast, mis on suhteliselt neutraalne mari. Laps sai rinda umbes kuuenda elukuuni, seejärel aga piimapulbrit ning juur- ja puuvilja. Lapse aastaseks saades soovitas perearst tüdruku menüüs piimatoodete hulka suurendada.

Noor ema tegi, nagu kästud ja tulemuseks oli, et lapse näole tekkisid täpid ja karvased laigud ka kätele, jalgadele ja seljale. Selgus, et süüdi olid just piimatooted. Perearst suunas hädalised allergoloogi juurde, kus torketest ei näidanud mingit anomaaliat.

Kuid ema mure püsib – lapse toidusedelist on välja jäetud kõik piimatooted, ka porgand, maasikas, pähklid, magus, tsitruselised... Võimalikust allergiaohust johtuvalt on selle pere märksõnadeks isevalmistatud, mitmekesine ja võimalikult looduslikku päritolu toit.

Pesu pestakse spetsiaalse pesuvahendiga, ka kehale vajalikud kreemid, niisutajad ja vanniõlid on looduslikud. See kõik on viinud selleni, et lapse toitumispäevik näitab must-valgelt haigusnähtude taandumist.

Katse-eksituse meetodil on jõutud sinnamaani, et natuke keefiri saab laps juua, kaerapiima kannatab ka. Ema on aga nõutu, sest ka arst ei oska sel teemal midagi rohkemat rääkida või arvata, põhiline soovitus on: ärge millegagi liialdage!

Allergiaga on kimpus ka 30-ndates eluaastates sportlik Arvo, keda 2002. aastal tabas suure üllatusena õietolmuallergia. Igal kevadel on see nüüd kohal ja laastab organismi. Need kaks kuud on mehele vägagi häirivad – nina tilgub, silmad on valusad.

Allergia tekke kohta on Arvol mitu teooriat. Ta arvab, et ebameeldiva tõve võis vallandada väikesest maakohast pealinna kolimine. Võimalik seos on ka sellega, et paar aastat tagasi oli ta varbal seenhaigus, mille võttis tugev antibiootikum.

Ema aga täheldas, et titena tõi piimapulber Arvole täpilise keha ja et pärast pähklite ja mandlite söömist on allergia tugevam.

Allergoloogid kinnitavad, et üldiselt on täiskasvanul ristallergia. See tähendab, et puude õietolm võib tekitada allergiat ka puuviljade, aedviljade ja sarapuupähklite söömisel. Heintaimed reageerivad aga kartuli, maapähkli, tatra, nisu ja tomatiga.

Allergia või talumatus?

Allergiahaigusi on niisiis erinevaid ja need on risti-rästi seotud toiduga. Mis vahe on aga toiduallergial ja toidutalumatusel?

Esimese ehk allergilise tundlikkuse korral tekib toidus leiduvate allergeenide ja toiduallergia antikeha IgE vahel reaktsioon. Sidekoerarakus vabanevad bioloogilised aktiivsed ained, mis tekitavad haigusnähte.

Taimsetest allergeenidest tekitavad allergiat sagedamini teraviljad (nisu, oder, rukis, kaer, mais, riis, hirss), kaunviljad (uba, lääts, maapähkel), sarikalised (seller, porgand, till, petersell), maavitsalised (tomat, kartul, pipar, kohv), puuviljad-marjad (maasikas, õun, banaan, kiivi, melon, virsik) ning sarapuu- ja kookospähklid.

Loomsetest allergeenidest on levinumad lehma- ja kitsepiim, kanamunad, kala, vähid, teod ja liha. Vürtsidest ja maitseainetest on aga sagedasemad allergiatekitajad sinep, seesamiseemned, paprika, punane pipar ja köömned.

Allergiavabadeks toiduaineteks seevastu loetakse jõhvikaid, pohli, mustikaid, punaseid sõstraid, arooniaid, tikreid, sibulat, oblikat, aroonia mahla ja nõgeseteed.

Vanuseti jaotuvad toiduallergeenid järgmiselt:
imikud, väikelapsed – lehmapiim, muna, kala, nisu, pähklid;
suuremad lapsed – pähklid, muna, koorikloomad, kala, puu- ja juurviljad;
täiskasvanud – tsitrusviljad, maasikad, tomatid, herned, pähklid ja mandlid, šokolaad, kakao, mesi, muna, kala.

Toidutalumatuse puhul on aga tegemist immunoloogilise reaktsiooniga, mille kaebused võivad olla samad, mis toiduallergia korral. Sel on aga mitmeid põhjusi.

Farmakoloogiliselt mõjutavad veresoonte ja kudede seisundit keemilised ühendid, mis vabanevad sidekoerakkudest ilma allergilise reaktsioonita. Sellisel puhul tekitavad enamasti vaevusi munavalge, maasikad, tomat, šokolaad, sealiha, tsitruselised, kohv, alkohol jne.

Kui toidutalumatus on ensümaatiline, on organismis teatud ensüümi vähe või puudub see üldse. Teadmata tekkemehhanismide korral on põhiliselt süüdi keemilised ühendid, kõige sagedamini toidus olevad E-ained.

Kõige enam on levinud tsöliaakia- ja laktoositalumatus. Esimesel juhul ei lase pärilik eelsoodumus nautida nisust, rukkist, odrast ja mõnikord ka kaerast valmistatud toite ja tooteid.

Laktoositalumatuse korral kutsub piimasuhkrut sisaldav toit esile gaasi kogunemise soolestikku ja kõhulahtisuse. Kuna laktaasiensüüm ei ole asendatav, tähendab see, et probleem on eluaegne.

Üks ei välista teist

Küsimusele, miks kutsuvad teatud toidud esile allergiat, on mitu vastust. Esiteks võib põhjus olla varajases kokkupuutes toiduainega (lehmapiim vms). Probleemiks võib olla ka söömise sagedus (nt Aasias levinud riisiallergia) ja toidud, mis töötavad immuunrakkudele vastu (mitmed pähklid jms).

Ka toiduallergiale jälile saamiseks on mitu võimalust:

Toidupäevik – vähemalt ühe nädalal jooksul märgitakse kellaajaliselt üles toit, allergianähud, haigused, ravimid ja kaitsepookimised.
Plaastritestid – seljale kleebitakse plaastrid, millel on väikesed naturaalsed toiduainega täidetud kambrikesed. Need jäetakse nahale 2 päevaks. Positiivne tulemus joonistub nahapunetuse või villikeste näol.
Veretestid – määratakse IgE antikehade sisaldust veres.
Provokatsioonitest – kokkupuude tekitamine kahtlusaluse ainega ja reaktsiooni jälgimine.
Nahatorketest – käsivarrele pannakse väike tilk allergeeni, mis suunatakse nahasse. Punane kube tähendab positiivset vastust.
Provokatsioonitestid – imiteeritud ohutu aine tarbimine. Väidetavalt, 100 protsenti toimiv.

Kui allergiat põhjustav toiduaine on kindlaks tehtud, tuleb ainet ja seda sisaldavaid toite täielikult vältida umbes aasta. Vastasel juhul ja muudegi tegurite koosmõjul võib toiduallergia esile kutsuda astmat.

See on krooniline hingamisteede põletik, mis muudab need tundlikuks – eri tegurite kokkupuutel tekib hingamisteedes põletik ja turse, mistõttu need ahenevad. Astma võib olla pärilik, kuid selle põhjuseks võib olla ka toiduallergia. Eestis läbi viidud uuring näitab, et ligikaudu 5–10 protsenti kooliealistest ja täiskasvanutest elanikest põeb astmat.

* Artikli valmimisel on kasutatud Linda Gamlini «Allergia käsiraamatut» (Pegasus, 2009) ja Ille Grün-Otsa «Kui toit teeb lapse haigeks» (Pegasus, 2009).