Naine kurdab: tahaksin emaks saada, kuid mu kallim ei taha lapsi

Foto: SCANPIX

«Mida ma tulevikus meie lastele ütlen – et issil oli suur hirm?» küsib murelik naislugeja portaalis Cosmpolitan.com.

Ma olen pikka aega teadnud, et tahan lapsi saada. See oleks justkui osa minu identiteedist: tulevane ema. Kui ma kolm aastat tagasi imelisse mehesse armusin, ei käinud ma talle selle teemaga peale. Ta teadis, mida ma arvan ja mina arvasin, et tema ei näeks püsisuhtega vaeva, kui ta pole valmis lapsevanemaks saama.

Kui olime kuus kuud koos olnud, võtsin ma selle teema jutuks. Ta oli sel hetkel töötu ja otsis parajasti uut töökohta. «Ma ei saa praegu sellele mõelda,» ütles ta mulle ja ma unustasin mõneks ajaks selle vestluse. Endamisi mõtlesin aga sageli sellele, kui hea isa temast saaks: talle meeldib süüa teha, ta on loominguline, väga kannatlik ja toetav.

Kui me kokku kolisime, hakkasin ma talle selle teemaga peale käima. Ma olin parajas vanuses, et lapsi saada ja ma ei tahtnud raisata oma aega inimesele, kes ei tundnud sama. Ta ütles, et ta on selle mõtte suhtes avatud, aga mida lähemale me jõudsime sellele, et mitte kasutada rasestumisvastaseid vahendeid, seda suurem hirm teda valdas. Eelmisel aastal oli korraks valehäire, kui arvasin, et olen rase – tema puhkes selle peale nutma. Pole ilmselt vaja öeldagi, et sellist reaktsiooni ma ei oodanud.

Viimase aasta jooksul oleme selle teema osas mingis mõttes vaherahu teinud. Me üritame last saada, kuid tema pole endiselt kindel, kas see on hea mõte. Kui ma räägin talle oma armsatest õelastest või vaimustun mõnest beebist, keda me tänaval näeme, pööritab tema vaid silmi. Ta kardab, et laps pöörab meie senise elu pahupidi ja ma ei saa eitada, et see on ilmselt tõsi. Ma ei saa anda talle lubadusi, milline võib lapsevanemaks olemine välja näha, sest ma pole ise seda kunagi kogenud. Ma tean ainult seda, et praegusel eluhetkel on lapse saamine minu jaoks kõige olulisem asi.

Ma muretsen, et tema ükskõiksus ei pruugi meie suhtele hästi mõjuda. Ma olen alati tahtnud oma lastele rääkida sarnast lugu, mida isa rääkis kunagi minule: ühe reisi ajal peatas ta tee ääres auto ja ütles emale, et tahab tütart. Mida ma oma lastele räägin? Et nende isa oli murelik ja närvis?

Teisest küljest on mul hea meel, et ta jagas oma hirme ja muresid minuga, sest see annab ülevaate tema mõtetest. Ma ei pruugi tema hirme täielikult mõista, aga ma lasen tal neid jagada, ma arutan temaga läbi kõige mustemad stsenaariumid ja üritan toeks olla. Ma olen üritanud talle öelda, et oleksin võinud lapse saada ka siis, kui olin vallaline, aga ma ei teinud seda; ma ei taha päris igaühega last saada, ma valisin tema. Ma tahaks näha, milline näeks meie ühine laps välja ja milline on tema iseloom.

Tunnistan ausalt, et vahel ma tahaks, et tema suhtuks sellesse teemasse sama entusiastlikult kui mina. Praegusel hetkel mulle tundub, et ma pean end temaga olles tagasi hoidma ega saa talle rääkida, mida ma olen teinud selleks, et rasestumine õnnestuks. Ta on selgelt öelnud, et ta ei taha, et rasedaks jäämine muutuks minu jaoks kinnisideeks. Ma mõistan tema muret; ma ei taha, et mu unistus tulevasest elust rikuks mu praeguse elu ja ma ei taha ohverdada oma elu parimat suhet sellepärast, et ma tahan emaks saada. Samas tahan ma oma unistused teoks teha.

Ma olen üritanud leppida mõttega, et võib-olla me jäämegi erinevate arvamuste juurde. Ma usun 100 protsenti, et kui ma jään lapseootele, hakkab ta meie last armastama sama palju, kui ta armastab mind ja meist saavad pühendunud vanemad. Ma ei ütle talle seda väga tihti, sest see võib teda veel rohkem hirmutada, aga kui ma sellesse ei usuks, siis ma poleks kunagi hakanud temaga seda üritama.